Juhi kortsus kulm ei jää alluvatel märkamata

Luup. Foto: SCANPIX

Olla eeskujuks oma töötajatele on juhi üks olulisemaid rolle, kirjutab kauaaegne juht ja Harvardi ülikooli õppejõud Robert Kaplan oma hiljuti eestikeelsena ilmunud «Mida küsida oma peegelpildilt». Tema hinnangul ei teadvusta juhid tihtipeale endale, et nad ettevõttes või organisatsioonis sellist rolli täidavad.

Juhti jälgitakse palju valvsamalt kui kedagi teist ettevõttes ja seda teevad kõik. Inimesed panevad tähele, kas tal on kulm kortsus või naeratus suul? Kas ta kehakeelest õhkub üleolekut ja kõrkust või näitab see, et ta respekteerib oma alluvaid ja soovib oma inimesi isiklikult tundma õppida? Kuidas ta käitub liftis – kas seisab üksi silmad maas või vestleb sõbralikult inimestega enda ümber ja vaatab neile silma? On ta endast kõrgemal positsioonil isikute vastu viisakam kui alluvate vastu? On ta inimeste vastu näost-näkku sõbralik, ent kritiseerib neid tagaselja? Kas ta kaldub end probleemidest distantseerima, niipea kui midagi halvasti läheb ja süüdistab kedagi teist selle asemel, et vastutust enda peale võtta? Kas ta lendab esimeses klassis, sel ajal kui tema alluvad istuvad turistiklassis? Kas tema kabineti uks on kinni või lahti? Keda te edutate ja miks?

Paljud juhid mõistavad enda kui eeskuju positsiooni ja juhivad vastavalt oma käitumist. See toimib enamasti hästi, kuni saabub kriis ja juht satub ränkade pingete alla. Kui alluvad jälgivad juhi käitumist üksipulgi juba tavaolukorras, siis rasketel aegadel võib «jälgimisfaktori» vabalt kümnega korrutada. Võimalik, et juht pole sellest teadlik, et pingelises olukorras hakkavad töötajad juhi igat käiku kotkapilguga jälgima ja just kriisiolukordades pannakse juht tõenäoliselt n-ö paika ehk selgub tema tõeline sisu. Lookesed juhi käitumisest rasketel aegadel levivad ettevõttes ja nad jäävadki ringlema.

Sestap mõelge järele, mis teile stressi tekitab, sest see on esimeseks sammuks probleemi diagnoosimise, vea parandamise ja edasiliikumise suunas. Muidugi ei saa stressi vältida ega selle eest põgeneda, kuid tuleb otsustada, kuidas stressile reageerida. Kui on selge, mis stressi tekitab, saab ka vastumeetmed välja töötada. Mõnikord võivad need olla üsna lihtsad: näiteks juua vähem kohvi, magada rohkem, teha regulaarselt sporti või mediteerida, võtta mõttepause enne kriisiolukorras reageerimist, mitte ajada oma töögraafikut ülipingeliseks jne.

Mõned inimesed ei suuda kuidagi tunnistada oma vigu ja eksimusi. Suutmatus seda teha võib juhile kaasa tuua ränki tagajärgi, sest kui juht keeldub probleemi omaks võtmast, distantseerub ja näitab hoopis näpuga kellegi teise peale, mõjub see meeskonnatööle hävitavalt. Selline olukord võtab alluvatelt tahtmise kokku hoida ja ühiselt olukorra parandamiseks pingutada.