Kasutatud kaubad vajavad maineparandust

Second-hand kaup vajaks maineparandust. Pildil 2007. aastal Uuskasutuskeskuses toimunud glämmilaada kaup. Foto: Peeter Langovits

Elioni juhatuse esimees Valdur Laid käis mõttetalgutel välja idee anda Eestis hoogu juurde kasutatud kaupade müümisele. Uuskasutuskeskuse Paide tänava kaupluse juhataja Külli Toome hinnangul on idee väga hea, kuid selle teostumiseks tuleks oluliselt parandada kasutatud kaupade mainet.

Toome on second-hand kaubaga tegelenud juba aastaid ja Laidi ideega on ta vägagi nõus. «Loomulikult, kohe kahe käega ja jalgadega takkaotsa ka,» avaldas ta oma poolehoidu, kuid nentis samas, et inimesed ei hakka kasutatud rõivaid ja mööblit rohkem ostma vaid üleskutse peale. Selleks on tarvis maine parandamist ja tuntud inimeste eeskuju.

«Kui arvamusliidrid, ajakirjanikud, poliitikud, näitlejad sellega kaasa ei lähe, siis tavainimene kirtsutab nina, et uih ma ei lähe second-hand poodi,» ütles Toome.

Peaprobleem on tema arvates see, et inimesed peavad kasutatud asjade ostmist kõhna rahakoti märgiks, kuid seda see kindlasti enam pole. «See ei ole vaesuse küsimus, see ei ole absoluutselt vaesuse küsimus,» viitas ta second-hand tarbimisega kaasas käiva mõttelaadi olulisusele.

Lisaks maine parandamisele tuleb Toome sõnul tegeleda ka inimeste harimisega, sest üsna tihti ei oska nad väärt kaupa üles leida.

«Rõivaste puhul just see, et aru saada, kas see on kvaliteetkangas või mitte. See massimood, mis on praegu just tulnud välja, see ei kannata pesu. Seda saab korra kanda ja siis lähebki paraku äraviskamisele. Samas on 30-40 aastat vanade asjade materjal väga hea ja need on käsitsi õmmeldud. Tegelikult on tehtud väga hea töö, aga tänapäeva tarbija ei oska seda hinnata.»

Sama olukord on mööbliga. Ligi 50 aastat tagasi tehtud mööbel on väga hea ja tugeva raamiga, kuid võib vajada kanga vahetust. Kulunud katte tõttu jääb tool aga second-handist ostmata ning valik langeb Isku või Ikea kaubale. Viimased peavad Toome sõnul vastu vaid pool aastat, kuid vana mööbel teeniks uut omanikku pärast väikest tööd veel pool sajandit.

«Kui inimene selle ära tabab, siis ta teab, mida second-handis vaadata, aga suur osa siiski ei tea,» märkis Toom.