Perens: panganduseetika muutub ajas

Swedbank Eesti juhatuse esimees Priit Perens. Foto: Marina Puškar

Swedbank Eesti peadirektor Priit Perens pole päris kindel, et pangad ja pangaklientide hoiused alati päästetakse. Lahtirääkimist vajab ka vastutuse jagunemine laenu andja ja võtja vahel.

Seoses Küprose sündmustega ei saa ma jätta küsimata: kas võime täna (intervjuu toimus neljapäeval – T. O.) öelda, et meie hoiused on kaitstud sama suure kindlusega kui näiteks nädal aega tagasi?

Mina arvan, et võime. Vähemalt Eestiga võrreldes on Küpros väga spetsiifiline. Euroopas võib küsida, kas on väga suur vahe Küprosel ja Iirimaal või Küprosel ja Šveitsil. Tõtt-öelda väga suurt vahet ei ole.

Seadusandjal on alati õigus teha igasuguseid asju. Meil on mingisugused ootused, kuidas seadusandja käitub. Ma arvan, et meil on väga raske ette kujutada, et meie seadusandja käituks nii, nagu Küprose seadusandja plaanis käituda, õigemini nagu talle ette pandi.

Ma ei näe sellist poliitilist jõudu, kes sellise ettepaneku teeks, ja ma ei näe sellise ettepaneku järele ka vajadust. Hoiuste tagamise fond Eestis töötab ja isegi kui keegi soovib seda skeemi muuta, ma arvan, et see Eesti Vabariigis vähemalt tagasiulatuvalt ei tööta.

Samas, mida siis Küpros oleks pidanud tegema? Oleme viimasel viiel aastal harjunud mõtlema, et pangad ei lähe pankrotti, ja oleme harjunud mõttega, et hoiustajad ei kaota raha. Ma ei ole päris kindel, et see oleks ilmtingimata hea mõtlemine, sest üks kriisi põhjuseid oli pankade liigne riskimine. Seda tehti olukorras, kus teati, et abi ei pruugi ilmtingimata tulla.

Täna teame, et mitte kedagi olulist peale Lehman Brothersi pole põhja lastud. See võib aga põhjustada veel suuremate, mitte aga väiksemate riskide võtmist. Seetõttu tekib küsimus, kas poleks lihtsam olnud panna need pangad moratooriumi alla, maksta 100 000 euro ulatuses hoiused välja, ning need hoiustajad, kes praegu kurdavad, et neilt võetaks kümme protsenti, oleks tõenäoliselt kaotanud rohkem. Aga sellises olukorras, nagu Küpros on, häid valikuid ei ole.

Kuidas suhtub ühiskond teie hinnangul pankadesse? Kas olete täheldanud rahva viha pankade vastu, nagu finantskriisi ajal ja järel mõnel pool märgata oli?

Ma alustaks kaugemalt. Ühiskonna ootused pankade käitumisele on viimase viie-kuue aastaga oluliselt muutunud. See, mis oli kõikide arvates lubatud 2007. aastal, täna seda ilmselt ei ole ja ootused meie tegevusele on muutunud.

Kui aastatel 2006–2007 oli kodulaenudega hädasolijaid ja realiseerisime tagatise, siis see ei huvitanud mitte kedagi. Kuna ühiskonnal tervikuna läks hästi, siis ühine arvamus oli selline, et küllap oli tegemist luuseriga ja see on õigustatud tegevus. Avalikkuse probleem oli siis hoopis mujal.

Kui nüüd meenutame, siis ajalehed kirjutasid [buumi ajal] sellest, miks pangad kõigile laenu ei anna ja kas vaene inimene ei võigi pangalaenu abil endale korterit osta. Täna küsitakse meilt, miks me 2007. aastal inimesele, kes tõenäoliselt laenu tagasi maksta ei suuda, siiski laenu andsime.

Muutunud on ka võlgnevustega tegelemine. Kui 2007. aastal realiseerisime võlgnevusse sattunud tagatised suhteliselt kiiresti, siis juba alates 2008. aasta lõpust oleme reeglina andnud üks-kaks maksepuhkust. Kui inimesel on raskusi, on saanud laenu põhiosa ja isegi intressi maksmisega kaks-kolm aastat venitada. Selle tulemusena on umbes 75 protsenti raskustesse sattunud laenuvõtjaid raskustest välja tulnud.

Panganduse eetika on ajas muutuv ja arenev ning võib-olla peaksime ühiskonnas rohkem rääkima sellest, mis on lubatud ja oodatud käitumisnormid nii laenuandja kui ka laenuvõtja poolt. Kas kogu vastutus langeb ainult laenuandjale, millises osas jääb vastutus laenuvõtjale ning kuhu jääb piir? Kui päris aus olla, on need küsimused ühiskonnas lahti rääkimata.

Meie suurte pankade puhul on veel see spetsiifika, et kõik nad kuuluvad välisomanikele. Kas on tegelikult vahet, kellele pank kuulub?

Ma arvan, et küsimus ei ole mitte selles, kust on pank pärit, vaid selles, kui suured on pangad ja kui palju nad ühiskonnas silma torkavad.

Võtame näiteks Eesti Energia, mis on kodumaine firma ja saab kõvasti kriitikat. Samal ajal pole ma kuulnud, et keegi oleks Fortumit kritiseerinud. Ma arvan, et küsimus on rohkem selles, kui palju ettevõte inimese tegevust mõjutab ja kui silmatorkav see on.

Kas pole siin osalist süüd ka selles, et pangasektor on liiga kontsentreeritud?

Meil on 1,3 miljonit inimest ja ma arvan, et neli panka tagavad piisava konkurentsi. Ma ei taha seda öelda, et teistel pole siin kohta. Meil ei ole dominantset panka. Kui peaksime tegema midagi, mis turule ei meeldi, siis astub meie asemele kohe keegi teine. Me ei saa kontrollimatult käituda.

Teiseks võime küsida, kas 30 panka on parem kui neli. Meil ju oli 30 panka ja me mäletame, mis oli tulemus.

Vaielda võib, kas see on hea, et kõik siinsed pangad on pärit ühest regioonist. Praegu on Skandinaavia üks edukamaid regioone Euroopas. Kui praegu oleks aasta 1992 ja Skandinaavias oleks kriis, siis tõenäoliselt oleks olukord teistsugune. Seetõttu lisaks geograafiline hajutatus täiendavat stabiilsust, aga hetkel on kõik stabiilsusega väga hästi.