Reisikiri: Vietnam alistas jälle USA
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vietnam pingutab praegu selle nimel, et vabaneda traagiliste sõjamälestuste painest. Loo autor soovitab lisaks Vietnamile külastada ka Laost.
Hanoi arhitektuuri on jätnud oma jälje nii Hiina kui ka Prantsuse valitsejad ning siin on üllatavalt palju rohelust ja veekogusid. Suurlinlikult kõrgeid ja võimsaid ehitisi eriti silma ei hakka.
Kuigi Euroopast saabujat võib siin kultuurišokk tabada, siis võrreldes India või Hiina suurlinnadega jätab Hanoi hubase mulje. Liiklus on linnas kaootiline, silma hakkas vaid üks valgusfoor ja mõnel ristmikul reguleeris liiklust politsei.
Parkides kohtas palju jalutajaid, palli ajasid taga nii noored poisid kui ka õllekõhuga vanamehed. Lenini eeskujul on Vietnami revolutsiooni suur liider Hô Chi Minh samuti palsameerituna mausoleumis. Võimulolev kommunistlik partei kontrollib peaaegu kõike ja oponentidele on vähe ruumi jäänud, seetõttu võib kahelda Vietnami ametliku informatsiooni tõepärasuses.
Hô Chi Minhi mausoleumi ees kõnetas mind üks vanem pisikest kasvu meesterahvas vigases, kuid arusaadavas inglise keeles: «Kas sa oled hollandlane?» «Ei, eestlane,» vastasin sammu aeglustamata.
«Kui sa eestlane oled, siis sa oskad ju soome keelt.»
Sellised teadmised panid mind juba seisatama: «Jah, oskan küll, mis siis?»
«Ma korraldan ekskursioone, kas sa tahad lugeda, mis soomlased minu kohta kirjutanud on?» Mees ulatas oma märkmiku, kus paljude inglis- ja muukeelsete kommentaaride hulgas leidsin Tapio ja Jukka soome keeles kirjutatud lõigud, kus kiidetakse ekskursiooni hinna ja kvaliteedi suhet. See oli üks paremaid turundusnippe, mida kohanud olen. Soomlaste soovituseta oleksin temast mööda jalutanud nagu paljudest teistest.
Indo-Hiina kõige stiilsem pealinn
Sukeldusin rolleri tagaistmel liikluskaosesse. Juht tuli oma tööga üllatavalt hästi toime (edaspidised rollerijuhid ei olnud kahjuks nii osavad). Rollerivool näis hirmutav, aga juhid käitusid palju ettevaatlikumalt ja teistega arvestavamalt kui näiteks Tallinna autojuhid, pikivahed olid mõõdukad ja jõhkrat trügimist silma ei hakanud.
Ekskursioonil nägin, mida kohalikud ise tähtsaks peavad. Kõigepealt budistlik tempel, seejärel sõja ajal allatulistatud USA lennuk, siis Lenini ausammas ning lõpuks viidi mind nukuteatri etendusele, mis on tuntumaid turismiatraktsioone, sest rohkem kui tunni kestvas etenduses mängitakse läbi kogu Vietnami ajalugu. Küsisin oma eaka giidi käest, kas ta ka sõjas osales ning vastuseks oli, et ameeriklaste vastu ei sõdinud, aga pärast USA vägede lahkumist osales Vietnami invasioonis Kambodžasse. Uurisin veel mida minu giid lõunavietnamlastest arvab, sõdisid nad ju oma kaasmaalaste vastu.
«See kõik on ajalugu, nüüd oleme kõik üks riik ja rahumeelsemat riiki kui Vietnam on tänapäeval raske leida,» kostis poliitiliselt korrektne jutt.
Põhja-Vietnamis võib tunda rahva uhkustunnet selle üle, et nad on suurriiki USAd võitnud ja mitte kõik ei ole andeks andnud lõunavietnamlastele, et nad kunagi oma rahva vastu sõdisid.
Lõuna-Vietnam ja sõda
Da Nangi ümbruses oli mitu USA sõjaväebaasi. Käisin ära ka sõjafilmidest tuntud China Beachil ehk kohalike hulgas tuntud My Khe rannal ning külastasin sõjamuuseumi, kus tuli nõukanostalgia peale, sest enamasti oli eksponeeritud võidukas Nõukogude Liidu sõjatehnika.
Muuseumi giidide jutt koosnes suures osas propagandast. Lõuna-Vietnamis oli sõda üks tõsine vennatapp. Päeval istus pere koos söögilaua taga ning öösel võisid sama pere liikmed teine teisel pool lahingujoont olla. Vietnami sõda oli rindejooneta.
Việt Cộngi üksused olid mosaiigina Lõuna-Vietnami üksuste vahel. Praegu USA-vaenulikkust Vietnamis ei taju, pigem on tunda, et püüeldakse ameerikaliku kultuurimalli poole. Peamiseks vaenlaseks vietnamlastele on tänapäeval hoopis Hiina.
Minu järgmine peatuspaik oli Hội An, UNESCO kultuuripärandi nimekirjas olev linn, mida paljud reisikirjad peavad Vietnami üheks ilusamaks linnaks. Ma peaaegu nõustun nendega, kuid minu jaoks on linn liiga suur turistilõks.
Ajaloolist hõngu rikkusid rohked müügiletid ja aktiivsed kaubitsejad. Oli draakonitantsu aeg – tänavail sagis rohkesti poisikesi, kes paljudele tuntud idamaise draakoni oskuslikult liikuma panid ning seejärel ümbritsejatelt nänni küsisid. Mardipäeva tunne tuli peale, ainult Vietnami «mardisante» oli palju rohkem ja nad olid tunduvalt agaramad.
Üks huvitavamaid kultuurimälestisi on UNESCO pärandi nimekirjas olev My Son, mis meenutab Kambodža kuulsaid Angkor Wati templeid ning väärib kindlasti külastamist.
Budism on seiklusturismile kahjulik
Paari erksama USA ja Austraalia tudengiga otsustasime turistide eest põgeneda ning läksime süstamatkale. Meie giidiks on Paul. Kindlasti on paljudel silme ees filmides nähtud Vietnami maastikud: riisipõllud, kanalid, veekogud.
Kerge veesõiduk on Vietnamis parimaid sõiduvahendeid, sest vett ja vihma on tõesti palju. Kuigi on oktoober ja suurem vihmaperiood peaks läbi olema, ei möödu ühtegi päeva sajuta. Temperatuur on pidevalt üle 30 kraadi, särk ei kuiva seljas peaaegu kunagi ära. Süstamatkal sai nautida tõeliselt ehedat Vietnami külaelu.
Kalapüük ja riisikasvatus on siinkandis põhilisi sissetulekuallikaid ning igas mõõdus sõiduvahendeid liigub vee peal palju. Paul on briti juurtega, Uus-Meremaal sündinud, Filipiinidel üles kasvanud, Hongkongis õppinud ja töötanud vanemas keskeas mees, kes lõpuks on leidnud naise ja kodurahu Vietnamis.
Paul on palju purjetanud ja merd sõitnud, kuid süstaga merel ta käinud ei ole. Pauli tuuride hulka kuulub ka merereis Chemi saarele, kus on ehe matriarhaalne külaelu. Küsisin, et kas tal pole kunagi mõtet tulnud süstaga saarele aerutada. Paul ütles, et on küll, aga kõik teised on arvanud, et see on paras enesetapp, sest saar on nii kaugel ja ookean ohtlik.
Mainisin, et olen 17 aastat matkajuht olnud ja sellised on tavaliselt meie päevased süstamatkad nii Norras kui ka Eestis, kus ka pensionärid osalevad. Paul oli vait, kuid paistis, et mõte erutas teda. Ta kurtis, et tema kliendid on vaid välismaalased, sest kohalikud ei tunne huvi, ainult istuvad, mediteerivad või joovad.
«Budism ei tekita inimestes sellist adrenaliinijanu nagu on lääne inimestel,» lausus Paul.
Vietnam võidab USA-d, jälle
Kui matkalt tagasi sadamasse jõudsime, istus seal justkui Pauli sõnade kinnituseks kümmekond meest, kes mereande ja riisiviina nautisid. Meid kutsuti samuti lookas laua taha. Kohalikud olid väga helded kõike head ja paremat pakkuma.
Minu ameeriklannast ja austraallasest kaaslased sattusid hoogu. Eesti tudengitele olen õpetanud, kuidas kohalikega juua tuleb: niipalju, et nad saavad aru, et sina nendest lugu pead, ja nii vähe, et nemad sinust lugu peaksid. Väikest kasvu ameeriklanna seda õpetust kuulda ei võtnud.
Kõige raskem oli Pauli vietnamlannast naisele öelda, et aerutame Chemi saarele. Naise asiaatlikud silmad muutusid euroopalikult ümmarguseks.
«Ma luban, et toon su mehe elusalt tagasi ja palju õnnelikumana kui enne, palun lase oma mehel mees olla ja matkale tulla,» veensin naist.
Paul oli silmanähtavalt elevil: «See oli nüüd küll hästi öeldud – lase mehel mees olla!»
Sadamasse tagasi jõudes on ameeriklanna suure osa viinast ära joonud ja kõik kohad täis oksendanud, misjärel austraallased ta taksoga hotelli sõidutasid.
Mul on reisidel igaks juhuks alati kaks pudelit Eesti viina kaasas. Vabandasin januste välismaalaste pärast ning kinkisin ühe pudeli kohalikele, kes selle üle siiralt rõõmustasid. Täiskarsklasest Paul, kes juhtunu tõttu valge rassi pärast piinlikkust tundis, vaatas mind tänuliku pilguga ning hõikas kohalikele: «Tublid, Vietnam võitis jälle!»
Kõikide seaduste rikkumine ja merehaigus
Kell neli asusime Pauliga teele. Meresadam oli tormise ilma tõttu suletud, merel valitses mõnus meetrine lainetus. Kuna teekond on võrdne Viimsilt Pranglile aerutamisega, tundub kõik korras olevat.
Tegelikult peavad kõik mereleminejad võtma piirivalvest loa, aga meie läksime lubadeta. Merel oli tihe udu ning saime kaks tugevat vihmavalingut. Hämardudes hakkas toimuma aktiivne mereorganismide helendamise ehk bioluminestsentsi protsess – süsta alt lendasid justkui sädemed, tekitades võimsa vaatepildi, mis oli võrreldav tähesajus üle taeva sõitva jõuluvanaga. Eemalt paistsid saare tuled ning sädemepilv kadus pärast kuutõusu.
Järsku kuulsin Pauli süsta poolt häälitsusi, mis viitasid ookeani fauna toitmisele.
«Kurat, ma olen merehaige, aga pole hullu, olen enne kah olnud,» ütles Paul.
Kuna tempo oli nüüd väga aeglane, oli mul võimalus tõelise idülli nautimiseks: meri oli vaikne, kuuvalguses võis näha aerutava kaaslase siluetti ning eemalt kostis draakonitantsu trummipõrin. Pärast neljatunnist aerutamist randusime.
Kohe kargas Pauli juurde pisike vanem naisterahvas, kes teda hirmsa kisa saatel peksma hakkas – nii karmi lahmimist ei olnud ma koolipõlvest saadik näinud, päris kõhe hakkas. Külavanem Ty nuhtles Pauli, sest meid oli juba surnuks peetud.
Kui karistus käes, vaatas Paul mulle kohmetunult otsa nagu koer, kes peremehelt hea koosa saanud ning lausus: «Siinsed naised muretsevad natuke teisiti kui lääne omad.»
Tundsin suurt kergendust, et keretäis saamata jäi.
Karmaga korruptsiooni vastu
Hommikul kell viis ärkasin valjuhääldist kostva propagandamöla peale. See on rutiin igas Vietnami asulas, kuid seekord on valjuhääldi täpselt mu akna all. Jutt kahest mehest, kes tulid väikeste «künadega» mandrilt ja jäid ellu on levinud üle saare kui kulutuli ning meie süstade juurde kogunes palju uudistajaid. Minusse ja Pauli suhtuti ülima aupaklikkusega. Paul seletas, et kohalike arvates peab meil väga hea karma olema, et me merel surma ei saanud.
Varsti on kohal ka piirivalve. Meid viiakse väiksesse tuppa. Paul üritab nendega vietnami keeles suhelda, kuid tema keeleoskus ei ole nii hea, et end arusaadavaks teha. Lõpuks läheb Paul piirivalveülemaga teise tuppa, et oma vietnamlannast abikaasale helistada, kes siis seletab ametnikele, mis meestega tegu.
Mina jäin üksi kolme mundrimehega hämarasse tuppa – kui Hollywood mõnes asjas tõetruu on olnud, siis praegune stseen on küll nagu parimast sõjafilmist välja lõigatud.
Enne lahkumist ütleb Paul: «Proovi nendega vene keeles suhelda, paljud neist on Nõukogude Liidus väljaõppe saanud.» Hakkasingi siis vene keelt rääkima, paistis, et nad niipalju said aru, et see vene keel on ning nende näod leebusid. Võttes appi paberi ja pliiatsi joonistasin ja rääkisin neile Leninist ning oma varajasest lapsepõlvest Nõukogude Liidus. Tundus, et meil on isegi lõbus.
Poole tunni pärast tuli Paul tagasi ja ütles, et võime minna. Paul oli väga üllatunud, sest varem on tema käest iga pisema asja eest altkäemaksu küsitud või trahvi tehtud. Nüüd tegime midagi sellist, mille eest võib vangi panna, aga piirivalve laseb meil niisama minna. Sellel on ainult üks seletus: ka piirivalve usub, et meil on väga hea karma ja kardab meile liiga tehes kannatusi oma järgmises elus.
Tõeliselt ohtlik meresõit
Kuna piirivalve keelab meil kategooriliselt süstadega tagasi mandrile sõita, jätame oma sõiduvahendid külavanema hoolde ja lähme tagasi praamiga. Juba praami nähes tekib kerge hirm. Küsin Pauli käest, et kas ta on kindel, et see praam on meresõiduks mõeldud.
Paul vastab, et see on mõeldud sisevetele, aga ametnikud on korrumpeerunud ja mõõduka summa eest lasevad selliste künadega ookeanil sõita. See on nii hea äri, et isegi kui mõni sõiduvahend ära upub, on tegijad ilusasti plussis.
Kuigi süstaga oleks tunduvalt ohutum, ei jää meil muud üle, kui praamile ronida. Kuna tuul on päris tugev ja laine külje pealt, kaldub praam aeg-ajalt ikka väga ohtlikult. Silme ette tulevad pildid tuhandete ohvritega Aasia praamiõnnetustest. Lõpuks jõuame siiski õnnelikult mandrile ning varsti lahkun laevalt ja ka Vietnamist.
Vietnami väike naaber
Territooriumilt vaid ligi kolmandiku võrra väiksemas Laoses on ainult 6,1 miljonit elanikku võrreldes Vietnami 90 miljoni inimesega. Hinnad ja kohalikud elanikud on ka veidi tagasihoidlikumad kui Vietnamis.
Minu külastus algab Luang Prabangist, mida peetakse üheks idüllilisemaks linnakeseks Kagu-Aasias – see UNESCO kultuuriväärtuste nimekirjas olev linn Mekongi jõe kaldal ei ole veel turistide hordide poolt vallutatud ning tänu rohketele templitele ja majesteetlikele villadele on siin ajaloohõnguline ja rahulik.
Elevandisõidu giidiks on meie rühmal noormees, kes on just mungaseisusest loobunud ning valmistub ülikooli õppima minema. Kuna mungana on hariduse omandamine kõige lihtsam, siis valivad paljud kehvemast perest pärit noormehed just selle tee. Võrreldes üldise hinnatasemega (näiteks majutus kaks eurot öö), küsitakse elevandiretke eest kopsakas summa – 40 eurot.
Minu varasem ratsutamiskogemus, mis näiteks kaameli puhul on kasuks tulnud, ei anna elevandiga mingit tulemust. Kogenud meestel õnnestub aeg-ajalt elevant soovitud kursile suunata, aga ükskõik kuidas mina üritan, elevant läheb ikka oma teed, aga õnneks kõige õigemat teed.
Pärast elevandisõitu läksime Kouang Si joa juurde ujuma. See on populaarne koht, kus leiame eest üle paarisaja turisti. Joa all on palju suplevaid inimesi. Järsku kuulen ühe meie rühma kuuluva korea neiu hüüdeid.
Kui neiu teist korda vee alla vajub ja suure sõõmu vett sisse tõmbab, saan aru, et asi on tõsine. Vaatan meie giidi, tema hirmunud nägu kinnitab olukorra tõsidust, kuid tõenäoliselt toimub munkadel elupäästmine mediteerimise abil. Torman vette ja mul õnnestub neiu pealtvaatajate aplausi saatel kaldale tuua.
Seiklusturismi pealinn
Paljud reisifoorumid kiruvad bussiliiklust Laoses ning meenub tsitaat: «Kui teil vähegi raha on, siis ärge üritage kangelast mängida ja parem lennake».
Siiski otsustasin võtta ette kangelasliku teekonna Luang Prabangist Vang Viengi. Bussijaamas nägin endast veel veidi pikemat turisti, Phili Inglismaalt – vähemalt ei ole mina ainus, kes piinlema peab.
Bussis on tõesti kitsas ja teed väga konarlikud, lisaks väikestele istmevahedele on sõiduvahend ka puupüsti täis. Pärast lõputuna tunduvat kuut tundi jõuame Vang Viengi ning otsustame kohe kõige populaarsemat tegevust – tuubingut – proovida.
See on täispuhutud traktorikummiga allavoolu kulgemine. Veel aasta tagasi oli siin jõel kulgemas iga päev tuhandeid inimesi ning jõe ääres olid kümned baarid, kus vägijooke ja kõike muud hipilikku manustada sai.
Pärast 26 surmajuhtumit eelmisel aastal otsustasid ametnikud baarid sulgeda ning nüüd näeb jõel paarisada inimest päevas, peale tuubijate on näha veel süsta- ja paadisõitjaid. Surmajuhtumeid ei ole enam olnud.
Vang Viengi linn ise on tõeliselt seiklusturismihõnguline. Tänavatel vuravad süstakoormatega autod, pubid on täis sportlikke õllelibistajaid. Ettevõtjatega vesteldes tundub, et mägironijatel on kvaliteedistandardid kõrged, teistel aga jätavad soovida.
Minu reis lõpeb Laose pealinnas Viangchanis, kus on suursugusemad ja võimsamad ehitised kui Hanois, kuid nii ajaloohõngulist ja hubast tunnet seal ei tekkinud.