Rahandusministrid riskivad pangapaanikaga Euroopas

Münchau: rahandusministrid riskivad pangapaanikaga Euroopas Foto: SCANPIX

Briti esikeskpankur Sir Mervyn King on öelnud, et pangapaanikat vallandada pole mõistlik, kuid kui see juba käib, siis on mõistlik kaasa lüüa. Ja loomulikult on tal õigus. Ja laupäeva hommikul võtsid euroala rahandusministrid vist otsa lahti.

Leppides kokku Küprose hoiustajate pügamises – kõiges peale nime – on euroala sisuliselt rikkunud pangahoiuste garantiid. Garantiid, mis kuulutati välja aastal 2008 pärast Lehman Brothersi kollapsi. Ja mis koosnes tervest reast riiklikult koordineeritud tagatistest. Nad soovisid poliitiliselt rõhutada, et kõik hoiused on hoitud-kaitstud.

Ma ütlen «kõiges peale nime» ja «sisuliselt» seetõttu, et juriidiliselt Küpros midagi ei riku ega kalla kellelegi ka kahjumeid kraesse. Nimelt kehtestab riik lihtsalt alla 100 000 eurostele hoiustele 6,75-protsendilise ja seda summat ületavatele hoiustele 9,9-protsendilise maksu. Juriidiliselt siis varamaks. Majanduslikult – pügamine.

Ma ise olin 100 000 eurot ületavate pügamiste või maksude poolt – sest seda osa hoiuste tagamise garantii ei kata. Pole ei moraalset ega majanduslikku põhjust kaitsta välismaalasi, kes on mingil põhjusel otsustanud parkida suuremad summad Küprose pangakontodele. Sellised pügamised olnuks ka ühel joonel hoiustekindlustuse filosoofiaga. Selle eesmärk pole tagada absoluutset kindlustunnet, vaid hoida ära pangapaanikat, mis juhtub siis, kui sihikule võetakse väikehoiustajad. Seepärast on hästi läbimõeldud hoiustekindlustus-skeemidel alati laed peal.

Ma ei uskunud oma silmi, kui lugesin, et euroala rahandusministrid läksid Küprose väikehoiustajate kallale. Puhtalt tehnilisest küljest saan ma neist aru. Euroala ei suutnud leppida kokku täie rauaga paketis, mis olnuks 17 miljardit eurot.

Sakslased keeldusid andmast laenu, mille osas Küpros raudselt maksed oleks katkestanud. Seega kärbiti summa 10 miljardi euro peale. Ainus viis seda kaasfinantseerida oli hoiustajate «juukselõikus». Nad tegid oma rehkendused ja vaatasid, et suurhoiustest poleks piisanud.

Seega siis valiti varamaks – ja pealegi üsna mitteastmeline. Isegi nende inimeste jaoks pole erandit tehtud, kel oli pangas vaid imepisike rahasumma.

Kui keegi tõesti tahtis Lõuna-Euroopasse mässumeeleolu juurde süstida, siis see oli just õige nipp. Selle sammu pikaajalised poliitilised kahjustused saavad olema üüratud.

Lühiperspektiivis seisneb oht aga üleüldises pangapaanikas – mitte üksnes Küprosel.

Nagu ka Kreeka puhul, ütlesid rahandusministrid: «Ärge muretsege, see on unikaalne olukord.» Jah, aga ainult väga kitsas juriidilises mõttes. Kreeka riigivõlakirjadelt teostatud pügamine oli ju tõesti teistmoodi asi kui Küprose hoiustajate pügamine. Ja kui nad seda veel kusagil teevad, siis jälle kindlasti unikaalsel viisil.

Kui väikehoiustajatele just viimasel hetkel leevendust ei pakuta, siis oleks enamike Küprose hoiustajate poolt mõistlik võtta oma ülejäänud raha välja – lihtsalt selleks, et kaitsta seda edasiste pügamiste või maksude eest. Ja sama mõistlik oleks, kui nendega ühineksid kõik hoiustajad Lõuna-Euroopas. Küprose näide näitab neile, et hoiuste kindlustus on ainult sama maksejõuline kui riik ise. Vaadates Itaalia riigivõla määra, või Hispaania ja Portugali riigi- ja erasektorite võlgade summat, siis ei ole absoluutselt võimalik, et need valitsused võiksid iseseisvalt kõiki oma pangahoiuseid tagada.

Küprose päästepakett on näidanud, et nüüdsest peale hakkavad kreeditor-riigid nõudma, et kõikide pangapäästmiste puhul peavad oma osa maksma ka hoiustajad.

Kõige suurem mõistatus on see: miks inimesed oma raha juba varem välja ei võtnud? Kas nad siis lehti ei lugenud? Võib-olla nad usaldasid Küprose uut presidenti, kes oli lubanud, et tema sellist asja ei luba? Ja miks on mujal Lõuna-Euroopas nii vähe raha välja võetud? Kas ka nemad usaldavad oma valitsusi? Mis veelgi tähtsam: kas nad nüüd ka veel usaldavad oma valitsusi?

Euroalas on pangajooksude trassidele seatud mõningaid institutsioonilisi tõkkeid. Mõnedes riikides on piiratud päevast raha väljavõtmise kogust – väidetavalt rahapesu vastu võitlemiseks. Samuti pole lihtne avada pangakontot teises riigis. Mitmetel puhkudel on selleks vaja elamisluba. Võib-olla tuleb ise kohale sõita, ja kõneleda kohalikku keelt – või vähemalt inglise keelt.

Aga ma eriti ei lohutaks end nende tõkete-takistustega. Kui hirm saavutab kriitilise massi, siis inimesed tegutsevad. Ja siis hakkab pangapaanika end ise käimas hoidma. Viimased kaheksa kuud on eurokriisi osas valitsenud suur enesega rahulolu.

Paljud arvasid isegi, et kriis on läbi, kuna Euroopa Keskpanga president Mario Draghi andis viimases-hädas-laenuandja garantii. Nüüd mõistavad hoiustajad, et kui kriis oligi läbi, siis vaid seetõttu, et euroala oli avastanud uue rahaallika: nende säästud.

Mul pole õrna aimugi, kas lähinädalatel tuleb pangapaanika või mitte. Aga see oleks mõistlik mõte.

Copyright The Financial Times Limited 2013