Päevatoimetaja:
Aimur-Jaan Keskel

Asjadekaotaja pihtimus: ähvardasin passi leidnud tädikesele politsei kutsuda

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Piret Lakson
Copy
Õnnekaup: kahel korral  oma passi kaotanud mehega  võtsid leidjad ise ühendust.
Õnnekaup: kahel korral oma passi kaotanud mehega võtsid leidjad ise ühendust. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Hajameelne Indrek on kahel korral kaotanud oma passi, kuid mõlemal korral võtsid leidjad temaga ise ühendust. Iga kord pole tal aga nii hästi läinud.

Indrek (41) on vilunud asjadekaotaja. Kaks korda on Indrek kaotanud oma passi, kuid mõlemal korral võtsid leidjad temaga ise ühendust ja ta sai dokumendi tagasi. «Ühel korral oli leidjaks üks kena vanapaar, kes hankis mu telefoninumbri ning sain siis passi nende kodust kätte. Pakkusid veel kohvi ja ajasime juttu, igati kena,» lasi ta silmade eest läbi.

«Teisel korral oli üks aferistist keskealine lõunamaise välimusega tädike, kes nõudis leiutasuks suuremat summat kui maksnuks uue passi tegemine. Kohtusime Tallinna kaubamaja juures ja kui ta mu passiga nina ees lehvitas ja raha nõudis, napsasin talt passi käest ja ähvardasin politsei kutsuda. Igatahes jäi ta ilma mul kaasas olnud šampusest,» meenutas mees.

Sel suvel kaotas Indrek autovõtmed. «Uurisin samal päeval külastatud kaubanduskeskuse valvelauast, kohvikust, kus lõunatasin, aga ei miskit,» pajatas Indrek. Tulutult uuris ta internetist ka politsei kaotatud asjade andmebaasi, kuid politseisse tema võtmeid ei viidud.

«Paneksin siinkohal inimestele südamele, et kadunud esemetele võib omanikku otsida küll valvelaudade ja Facebooki kaudu, kuid leitud asjad võiks ikkagi politseisse viia,» ütles mees.

Siiski tasub alati ka kaubanduskeskuste infoletist abi otsida. Kord sai Indrek sealt kätte tütre mobiiltelefoni. Ent uued autovõtmed koos immobilaiseri ja signalisatsioonipuldiga tuli Indrekul esindusest tellida ja see läks talle maksma 170 eurot. Rahast on muidugi kahju, aga asja väärtus pole alati kõige olulisem.

«Hoopis enam on mul kahju keskkooli ajal vanaisa kingitud taskunoast, mille kaotasin Moskva rongis,» tähendas ta. Huvitavamatest leidudest meenus Indrekule läinud suvel Vihterpalu metsajärve äärest leitud põdrasarvest kaelaehe, kuid selle omanikku pole tema arvates vist politsei kaudu mõtet otsida. 

Märksõnad

Tagasi üles