/nginx/o/2013/03/13/1636862t1hfdf3.jpg)
Kui katoliku kirik oleks lihtsalt üks organisatsioon teiste seas, peaks nende tuleviku pärast ilmselt muretsema – kuuldes, et uus paavst Franciscus on «vaeste sõber», «väga püha mees» ja «kardinalidest kõige vaimsem». On ju katoliiklusel küllaga praktilist laadi probleeme ning aeg nõuaks otsekui karmi käega meest ja mitte kena inimest.
Samas, küllap on dissidendist teoloogil Hans Küngil õigus, kui ta ütleb varem kardinal Jorge Mario Bergoglio nime kandnud paavsti kohta, et too oli «parim võimalik valik». Sest kuigi kiriku vead võivad olla üsna sarnased ümbritseva ühiskonna omadega, peab nendest jagusaamise meetod ikkagi erinema. Nagu ka kiriku juhtimise viis. Sest see on vaimulik, mitte ilmalik organisatsioon, mis toimib vaimuandide, mitte logistika või suhtekorralduse kaudu.
Kui kirik tahab ühiskonnale öelda, et «igaüks kandku oma risti», siis parim viis seda saavutada on ise eeskuju näidata. Seepärast võib Franciscus kujuneda paavstina vastuolulisemaks, kui võiks arvata.
Ta ei ole mingi erak: suur lugemus mitmes keeles, hariduselt keemik. Samas hoiab ta sellesse kristluse tiiba, mis hoolib vaestest – nagu ka Franciscus Assisist, kelle nime ta edaspidi kanda otsustas. Kardinal Bergogliona einestas ta ühes vaestega, pesi aidsihaigete jalgu, elas talle pakutud piiskopi-härrastemaja asemel tillukeses korteris, ning käis tööl bussiga.
Argentina 2001. aasta majanduskriisi ajal sõitles ta riigi ärimehi ja poliitikuid teravas toonis ebavõrdsuse edendamise eest. Hiljem on ta rünnanud kirikuhierarhia luksust ja silmakirjalikkust. Ja nõudnud, et Argentina preestrid «saaksid Sõnaks mitte vaid vaimus, vaid ka ihus».
See kõlab väga vingelt. Kuid ilmselt sihtis kardinal Bergoglio oma sõnadega kõiki, mitte üksnes preestreid. Lihtsus, mida vaat et iga kommentaator tema puhul imetleb, on mähitud maailmavaatesse, mida paljud neist peatselt põlastama kukuvad – kui konservatiivsust.
Paavst pani vastu Ladina-Ameerika «vabadusteoloogiale», mis kirikuliikumisi mõnikord radikaalse vasakpoolsusega ühte liitis.
Ilmselt on ta olnud ka kõige konkreetsem kirikujuht võitluses homoabielude vastu, mida nimetab «valede isa manöövriks, kes üritab Jumala lapsi eksitada ja segadusse ajada ».
Ilmselgelt hoolib Franciscus vaestest, kuid mitte teada-tuttaval poliitilisel viisil. Inimõiguslased kurdavad, et ta ei võidelnud piisavalt Argentinat 1976-1983 aastail valitsenud sõjalise režiimi vastu. Nii väita on ühest küljest õige, teisest aga ebaõiglane. «Olla vaeste sõber» pole ju kaugeltki «vaestega kätlemas käimine» vaid midagi palju raskemat. See nõuab aega ja vaeva. Kaasaegses nägemuses seisneb see voorus aga mitte vaevanägemises, vaid «õigetes seisukohtades». Selline lähenemine on üks tõsine kiusatus. Sest siis saab ilusti olla «õiges paadis» igasugustes erinevates küsimustes, ilma et peaks jandama nende tüütute inimestega, keda loosungi korras aidatakse.
Kuidagi igihaljad on need lahingud religioosse ja poliitilise lähenemise vahel. Sageli tõstetakse katoliku kiriku väljakutseid loetledes esile seda, et maailm muutub tempokalt ilmalikumaks. Aga sama oleks võinud ju väita 1077., 1517. või 1789. aastal. Nagu kirik 1960ndatel toimunud II Vatikani Kirikukogu kogemusest õppis, võib muutuvale maailmale poolele teele vastutulemine tuua kaasa soovimatuid tagajärgi – juhtus nii, et kirik vabastas preestrid pahasti käituma ja liikmed lahkuma.
Kardinal Bergogliot valides näib kirik olevat otsustanud, et sellest ämbrist piisab – nüüd pole muud kui lihtsalt elada nagu kristlased ikka ning loota, et see elustiil ka teistele ajapikku muljet avaldab. Leides julgustust vanasõnast, mis hoiatab, et puu kukkumist on kergem kuulda kui metsa kasvamist.
Kui keegi teist, lugejad, tahaks kirjutada raamatu «Paavst Franciscuse juhtimissaladused», tuleks esiteks mainida tagaplaanile hoidmist. Kristlik kirik ei vaja sellises mõttes «tugevat juhti» nagu äriettevõte. Selles peitubki kiriku ilu, aga ka risk. Sest kõik, mida inimesed Franciscuse puhul kiitnud on, teeb mõnedel neist olemise väga ebamugavaks – kui nad selle üle järele mõtlema hakkavad.
Paavsti alandlikkus saab olema inspiratsiooniks paljudele. Kui paljude all paneb see paadi kõikuma.
Copyright The Financial Times Limited 2013