Tegemist on kontseptsiooniga, mis on pälvinud ka kriitikat. Teades aga pingutuse suurust ja ajakulu globaalse arvepidamissüsteemi loomisel, on SKT ja teised rahvamajandusnäitajad väärt kõrget respekti. Tuleb ainult meeles pidada, et see näitaja ei ole piisav heaolu mõõtmiseks. Tõsi, kõrge SKTga riikides on reeglina ka mitmed elukvaliteedi näitajad väga head. Samas on täiesti võimalik, et SKT kasvab jõudsalt, kuid viljadest jõuab vaid väike osa majapidamisteni, tulud jaotuvad järjest ebaühtlasemalt, liiga väike osa läheb taristu, tervishoiu- ja hariduse heaks. See kõik on olnud ja valdavalt arenevates riikides.
Heaolu näitajad on rahvusvaheliselt järjest rohkem ühtlustatud. OECD vastavas komplektis (näiteks your better life index) on nii materiaalsete elamistingimuste (leibkonna sissetulekud ja varad, tööhõive, eluruum) kui ka elukvaliteedi (eluiga, tervis, haridus, keskkonna puhtus, turvalisus, vaba aeg, sotsiaalne sidusus,valitsemise kvaliteet, rahulolutunne) näitajad. Andmed meie endi ning eeskujude kohta on kergesti kättesaadavad. Tuleb vaid töölauale rohkem materjali võtta ning järjekindlalt samu näitajaid jälgida, tulemusi hinnata ja neist rääkida. Siis ei tohiks tekkida olukorda, kus suuremas osas hinnatõusust tingitud toodangunumbrit esitatakse muljetavaldava saavutusena.
Pole kahtluski, et Eesti riigi eesmärk on põhiseaduses kirjasoleva kõrval oma inimeste heaolu kasvuks soodsate tingimuste loomine. Seega on tähtis heaolu ka korrektselt mõõta. SKT kasv loob tõenäoliselt tingimusi elukvaliteedi (tervishoid, haridus, turvalisus, hea valitsemine) tõusuks, kuid ei garanteeri seda. Soovin, et Eestis muutuks heaolust rääkimine ja kirjutamine kiiresti mitmepalgelisemaks. Senisest rohkem tuleb andmeid analüüsida majapidamiste perspektiivist lähtudes.