Kaubamaja uhked pakkumised, aga kellele?

Kaubamaja korraldab paar korda aastas osturallisid. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Sirvides käes uut Hooaja numbrit, mille Kaubamaja on ka minu postkasti läkitanud, tunnen iseenesest heameelt, et see uhke kauplus on endiselt mind arvanud oma potentsiaalsete klientide hulka, kirjutab 44-aastane riigiametnik Silja S. Kuid kellele selle poe pakutav mõeldud on, jääb arusaamatuks.

Juba avasõnades kiidab kaubandusdirektor Edward Köster, kuidas «ostujuhid siirduvad juba pool aastat enne kevadet välja valima parimaid palasid moemaailma kevadkollektsioonidest». Kuid milline on siis nende «saak»?

Saak on muidugi muljetavaldav, kuid paratamatult tekitab see minus küsimuse, kui palju on inimesi, kes seda kevadkollektsiooni ka täiel rinnal nautida saavad.

Jätame ka hetkeks kõrvale Tallinna, suurlinnatuled ja ostujõulised välisturistid, vaid siirdume suuruselt teise Eesti linna, minu kodulinna. Loen Hooaega ja ei suuda sugugi mõista, kuidas ma saaksin endale sellel hooajal ostujuhtide kokkuotsitut lubada?! Mitu kuud pean ma enne töötama, et mõne tõeliselt trendika kingapaari või kleidi endale ostan? Ilmselgelt pean ma enne veidi raha koguma, kuid... kui vajaminev raha koos, siis on ju hooaeg läbi... ja ostujuhid valmistuvad juba sügiseks...

Et asi selgem oleks, siis pean rääkima ka veidi endast: ma olen kõrgharidusega, töötan riigiametis tippspetsialistina, seega ei saa ma ka miinimumpalka, vaid veidi kõrgemat Eesti keskmisest. Mul on hästiteeniv abikaasa, seega on kodus kaks normaalse palga saajat inimest. Kuid ma peaksin olema peast soe, et osta endale näiteks 849,95 eurot maksev Pohjanheimo mantel või 279,95 eurot maksvad See by Chloe kingad!?

Olgu, võib olla on see minu probleem ja ma olengi selline ihnuskoi, kuid mul on mitmed väga head sõbrannad, kellelt otsustasin küsida, mida nemad ostaksid kaubamaja uuest kevadkollektsioonist. Olgu ära toodud väike läbilõige minu sõbrannadest: Sõbranna A: Tartu Ülikool, kõrgharidusega spetsialist, abikaasa suurfirma osakonnajuhataja; Sõbranna B: Tartu Ülikooli teadur, abikaasa firmaomanik: Sõbranna C: keskastme spetsialist, abikaasa suurfirma tippjuht; sõbranna D: õpetaja, abikaasa tootevaldkonna juht erafirmas, Sõbranna E: hambaarst, abikaasa sama hambaravikabineti kaasomanik; sõbranna F: eriarst, abikaasa firmaomanik. Seega võiksin üldistavalt öelda, et oleme enam-vähem sarnasel ühiskonnapulgal, kõigil on kõrgem haridus ja töö, mille eest makstakse tunduvalt rohkem kui miinimumpalk Eestis, ja ka abikaasa, kelle sissetulek on ilmselt nii mõnegi jaoks kadestamisväärne.

Mida ma siis tegin? Valisin välja mõned tooted värskest Hooajast ja esitasin neile kõigile küsimuse, kas nad ostaksid endale selle asja?

Tõe huvides toon ära ka need tooted, mida ma neile pakkusin: valikus olid juba eespoolnimetatud mantel ja kingad, sellele lisasin veel: Tara Jarmoni kleidi 339,95 €, Clarinsi jalahoolduskreem 26,95 €, Velds’i Flash Repairi «beebipõse»-efektiga kreemja antioksüdant-geeli rooibosega 67,95 €. Lõpetuseks pakkusin neile ka mõned kodutooted ja minu valikusse jäid: Schlossbergi sarja Juliette voodipesust padjapüür 65,95 € ja tekikott 379,95€.

Tulemused olid aimatavad: mitte ükski minu sõbrannadest ei ostaks sellise hinnaga tooteid. Jalakreemi kohta küll tunnistas üks sõbrannast, et ehk ostaks kingiks, aga mitte iial endale ja teine lubas mõtiskleda küll kaubamärgi üle, kuid lisas siiski, et ilmselt jääks ka see kreem ostmata. Kolmas sõbranna lisas, et käib juba ammu kaarega kaubamajast mööda, mis tähendab ka seda, et ta ei tule isegi veidi odavamate hindadega tooteid otsima, sest ta ei näe sellel mingit mõtet. Soodsama toote leiab ka mujalt.

Elavat arutelu on alati tekitanud ka sarnased tooted kaubamaja vs teised esinduskauplused või teised kaubandusketid, toon mõni näite: otsisin möödunud aastal pojale talvesaapaid, meeste talvesaapad Ecco enda poes, maksid 169 €, kaubamajas maksis sama mudel 65 eurot rohkem. Sõbranna leidis poja talvejope hinnavaheks 15 eurot, kusjuures ei pea ma vist ütlema, kumma poe kahjuks see oli, kas Rademari või kaubamaja. Neid näiteid võiks tuua veelgi.

Meenub ka üks huvitav seik, kui valisime abikaasale käekella, olles käinud läbi kõik Tartu kulla- ja kellapoed. Jõudes otsaga kaubamajja, võlus üks kell mu konservatiivse maitsega abikaasa ära. Hind oli küll suurem, kui oleks tahtnud, kuid siiski jäi valikusse kaubamaja. Arutame siis müüja kuuldes, kuidas peab vist mõne nädala pärast tagasi tulema, sest siis algas ühel meist sünnipäevanädal - 10 protsenti soodsam, aga ikkagi väike võit. Müüja aga pakkus, et teeb meile turistisoodustuse, millega me ka nõus olime. Samas aga ei jõudnud ma ära imestada – miks on vaja kaubamajal turistisoodustust ja miks ta omainimeselt nii kõrget hinda küsib, kusjuures omainimene saab sellist tagasihoidlikku soodustust vaid üks kord aastas oma sünnipäeval nautida?

Taas kord võiks küsida juba pealkirjas toodud küsimuse, kellele sa, kaubamaja, mõeldud oled?

Mis on minu mõtiskluse resümee? Võtaksin kokku selle tõdemusega, et kaubamaja, kes aastaid olnud ja tahtnud olla Eesti kaubanduse lipulaev, on ammu unustanud, kus ta tegutseb ja keda ta oma kauplusse ootab. Kuid ilmselgelt mitte mind ega mu sõbrannasid, millest on mul muidugi kahju, sest pood on ju ilus ja teeninduskultuur ületab kaugelt keskmist Eesti kaubanduskultuuri.

Ma ei oota kaubamajalt mingit vastulauset ega õigustusi nende hindadele, kuid mind siiralt huvitab, mitu tekikotti aastas hinnaga 379,95 € müüs Tartu kaubamaja möödunud aastal tartlasele või Lõuna-Eesti inimesele?