Kes tahab Eestisse müüjaks? Mina! Mina! Mina!

Praktikandid (vasakult)Madelen Isberg, Matilda Lindkvist ja Caroline Mattsson. Foto: Liis Treimann

Töökoht Tallinna supermarketis ja elukoht võõras korteris Kopli külje all tegid rootsi neidudest kuu ajaga täiskasvanud naised.

Noored, pingutage, sest parimad õpilased saadame Tallinna! Supermarketisse kaupa riiulitele laduma. Viieks nädalaks.

Ei kõla just kutsuvalt ega paista ammugi mitte puhkusena loorberitel, mille nimel keskkooliõpilane kangesti rabeleda viitsiks. Eriti kui elad Rootsis ja sinu ettekujutus Eesti elust tugineb sellistele filmidele nagu «Screwed in Tallinn». See on musta huumoriga vürtsitatud libadokumentaal Rootsi poissmeeste naisteotsingutest Eestis.

Aga just nii, Tallinna supermarketiga, motiveerisid õpetajad noori Westerlundska gümnaasiumis Enköpingu linnas Stockholmi lähedal. Uskuge või mitte – tahtjaid oli palju. Ja kadalipp tihe.

«Võtsime arvesse tuutorite soovitusi ja õpilaste hindeid, sest nende viie nädala jooksul lähevad teised Rootsis ju kooliprogrammiga edasi,» räägib Westerlundska gümnaasiumi rootsi keele õpetaja Anneli Aresdotter. 30 abituriendist valiti välja seitse parimat, kellest omakorda veel kolm välja praagiti.

18-aastased Madelen Isberg, Caroline Mattsson, Matilda Lindkvist ja Emilie Pinola jõudsid aga jaanuari lõpus Tallinna, et töötada viis nädalat Ülemiste ja Norde Centrumi Rimi supermarketis peamiselt riiuleid korrastades ja kaupa välja pannes. Eesti keelt nad ju ei oska.

Tüdrukud ei eeldanud, et siin saab lihtne olema. Korter Kopli külje all, mis on ideaalne tutvumaks selle osaga Tallinnast, mida pealinn parema meelega fassaadi taha varjaks. Suus keeled, mis paljudele kohalikele võõrad. Ja mis ütleks paremini «Tere tulemast Eestisse!» kui talvine kõhugripp ja katkine autoklaas.

«Ühel päeval tulime Ülemiste keskusest välja. Autoaknas oli auk ja klaas pragunenud,» räägib grupist kõige jutukam,  Caroline, kes tõi tüdrukud Eestisse isikliku masinaga. Vanematele helistamise asemel osteti poest teip, millega kinnitati augu ette kartong.

Vorstide uputus

Varasemast ajast oli kõige pikem kokkupuude Balti riikidega heledapäisel Madelenil: ta on veetnud mõned tunnid Riias.

«Eestist ei teadnud me suurt midagi,» tunnistab Caroline.
Siinsete kommete ja taustaga neiud enne saabumist pikalt ei tutvunud, õpetajad jätsid neile kogu avastamisrõõmu.

«Kui me guugeldasime «Eesti toit», siis seal olid ainult... vorstid, vorstid ja veel kord erinevad vorstid,» naerab Madelen. Kohapeal veendusid nad, et tegelikult söövad eestlased peale vorstide ka muud.

«Ootamatu, et siin on nii palju Rootsi siltidega kaupa müügil,» ütleb Matilda, tüdrukutest tagasihoidlikem. 

Veel suurema ootamatusena tuli see, kui kinnised on eestlased. «Kui inimene pöördub teenindaja poole, siis ta vaatab riiulit, mitte teisele näkku,» kirjeldab Caroline. «Algul me ei saanud üldse arugi, et meiega räägitakse. Rootslane astub teenindaja juurde, sikutab varrukast ja küsib: vabandage, kas te saate mind aidata!» Seejärel eeldab rootslane, et klienditeenindaja ta varrukat pidi otsitud kauba juurde viib.

«Eestlasele piisab sellest, kui teenindaja käega suuna kätte osutab – mingu ja otsigu ise,» räägib Caroline naeru lagistades. Üldse tundub tüdrukutele, et küsima tullakse siin vaid viimases hädas, siis, kui poele on juba mitu tiiru peale tehtud.

«Ja kui vähe eestlased ostavad!» lausuvad tüdrukud kooris.
«Rootsis on harjumus poes käies kogu nädala kraam korraga ära osta,» selgitab Caroline. «Siin käiakse poes väga sageli ja ühe korvi kaupa.»

Tagantjärele tõdeb õpetaja Aresdotter, et oleks pidanud noortele Eesti kohta ikka mingi ettekujutuse andma: «Näiteks oleks võinud neile ajaloo lühikursuse teha.» Heaoluühiskonna noored ei tulnud siia ju šokikoolitust saama.

«Meil on rahvusvaheline praktika,» teatab Madelen. «Oleme esimesed, aga ilmselt mitte viimased katsejänesed.»

Kullahinnaga töökogemus

Eestisse praktikale saabunud rootslannad õpivad Westerlundska koolis ettevõtluse ja administratsiooni suunal. Rootsi mõistes on tegemist tavapärase gümnaasiumiga, millele Eesti haridussüsteemis leiab ilmselt rohkem paralleele kutsekooliga. Kolm aastat kestev gümnaasiumiprogramm koosneb Rootsis 18 valikprogrammist, millest 12 on seotud mõne kutsealaga.

Kuue programmi eesmärk on valmistada ette neid õpilasi, kes kindlasti tahavad ülikoolis jätkata. Huvitav, et vähemalt pooled gümnasistidest valivad kutseprogrammi.

«Siis on võimalus saada töökogemus gümnaasiumis õppimise ajal,» selgitab Madelen Isberg, «sest Rootsis on väga raske leida tööd, kui töökogemus puudub.»

Teine kutseprogrammide populaarsuse põhjus tuleneb ilmselt sellest, et kutseala õppimine gümnaasiumis ei ole takistuseks ülikooliteele. Madelen plaanib ülikoolis turundust või ärijuhtimist õppida. «Aga kui õpin gümnaasiumis teenindust, siis ei ole probleem õppida ülikoolis ka näiteks loodusteadusi,» lisab ta.

Kohustuslikeks aineteks on gümnaasiumis vaid rootsi ja inglise keel ning matemaatika.  Ülejäänud õppekava sõltub programmist ja suuresti ka isiklikest eelistustest. Kutsevalikuks on võimalik järgida näiteks loodusvarade kasutamise, hoolekandeteenuste või ehituse programme. Ülikooliks valmistavad ette näiteks majanduse, humanitaarteaduste, sotsiaalteaduste ja kunsti programmid.

«Meie õppekava on väga praktiline,» räägib Caroline Mattsson ettevõtlusest. «Paneme kaupa välja, harjutame hindade kirjutamist. Koolis on olemas vaateaknad, kuhu kaupa panna.»

«Harjutame, kuidas klientidega suhelda,» lisab Matilda Lindkvist. «Näiteks on meil kursus, kus proovime  telefonimüüki. Helistame õpetajatele, tutvustame firmat ja ennast ning üritame teenust maha müüa.»

Eelmisel aastal olid noored kaks päeva nädalas poes praktikal. Sellest ajast on Caroline jäänud gümnaasiumi kõrvalt tööle ICA kontserni supermarketi müüjana. «Väga-väga tavapärane on minna tööle kohta, kus sa oled praktikal olnud,» nendib ta. Caroline’i kinnitusel on tulevaste tööandjate silmis klienditeenindaja kogemus suureks plussiks ja suured poeketid väärt soovitajad.

Šokk madalast mainest

Kuna Rimi kuulub rootslaste ICA kontserni, millega Westerlundska gümnaasium teeb tihedalt koostööd, oli koolile praktikariigi valik lihtne. «Tahtsime, et nad saaks aimu teise riigi organisatsiooni- ja ärikultuurist,» räägib Aresdotter. «Et nad näeksid, et kõik ei ole nii nagu Rootsis. See on midagi, mida meie neile anda ei saa.»

Aresdotteri sõnul šokeeris tüdrukuid, kui nad kuulsid, et Eestis on müüjatöö maine madal. Rootsis seda häbenema ei pea, amet on noorte seas hinnas.

«Kõik teavad, et tuleb alustada madalamalt tasemelt, et leida tee üles,» ütleb Madelen. «Ilma baasteadmisi omamata ei ole võimalik midagi juhtida.»

Matilda lisab: «Noored võtavad seda võimalusena alustada karjääri. See on väga tavaline, et gümnaasiumi kõrvalt töötatakse.»

Kui küsida tüdrukutelt, mis neile Eesti ärikultuurist kõige enam meelde jääb, kõlab vastus ootamatult: avatud letid toidupoodides! «Rootsis on toit kõik suurtes pakendites, seega keegi teine otsustab sinu eest, kui palju sa midagi sööd,» ütleb Matilda.

Rootsis saab avatud lettidest vaid delikatesskaupa, ja needki letid kaovad tasapisi. «Ilmselt on nende ülalpidamine kallis tööjõu tõttu,» oletab Caroline.

Aga jah, elu Eestis ei olevatki tegelikult nii hull, nagu Rootsi filmides näidatakse. Veidi kinnisemad ja külmemad kipuvad eestlased noorte rootslannade hinnangul küll olema, aga paradoksaalselt ka väga abivalmid. «Oleme sarnasemad, kui arvata võis,» leiab Caroline.

Kui uurida õpetaja Aresdotterilt, kas tüdrukuid Eestisse saates sai eesmärk täidetud, ütleb ta, et juba järgmisel aastal lähetavad nad Eestisse uue kamba rootsi noori. «Siia saatsime tüdrukud, aga tagasi Rootsi tulid iseseisvad täiskasvanud naised,» põhjendab ta.