Cháveze pärand - allakäinud naftatööstus
9. märts 2013, 17:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajal, mil Venezuela naftareservid kasvasid maailma suurimaks, kahanes tootmine veerandi võrra.
Ehkki Venezuela annab 2,8 protsenti maailma naftatoodangust, ei reageerinud nafta hind 14 aastat presidendiks olnud Hugo Cháveze surmale (5. märtsil – toim) kuidagimoodi, sest lähiajal ei muutu sealses naftatööstuses suurt midagi.
Riigi kindlalt teada olevad naftareservid ulatuvad 297 miljardi barrelini, samal ajal kui maailma suurima naftatootja Saudi Araabia varud on 265 miljardit barrelit.
Välisfirmad sunniti lahkuma
Venezuela nafta eripäraks on omadused – suur osa riigi maapõues sisaldavast naftast on n-ö hapu, st sisaldab palju väävlit, ja üliraske, mis tähendab, et sellest on lihtsam eraldada masuuti, rasket kütteõli ja muid raskemaid fraktsioone, aga kvaliteetsemaid naftasaadusi, eesotsas bensiini, on sellest valmistada keeruline ja kallis.
Nafta kvaliteedile ei saanud Chávez muidugi mõju avaldada, aga tema valitsemisajal on riigi naftatööstus selgelt alla käinud.
1990. aastatel pumpasid Venezuela riiklik naftakompanii Petróleos de Venezuela (PDVSA) ja suurte lääneriikide kompaniid eesotsas ExxonMobiliga kolm miljonit barrelit ööpäevas. Nüüdseks on toodang kahanenud 2,4 miljoni barrelini päevas ehk veerandi võrra võrreldes 1998. aastaga, mil Chávez presidendiks valiti.
Tootmise langus oleks ju mõistetav, kui Venezuela naftavarud oleks kahanenud, aga tegelikult on olukord vastupidine. Võrreldes sajandivahetusega on varud suurenenud peaaegu neli korda.
Languse põhjus on otseselt seotud Cháveze poliitikaga. Varsti pärast presidendiks saamist hakkas ta naftatööstust reformima. 2001. aastal surus Chávez läbi mitu seadusmuudatust, mille järgi pidid välismaised naftafirmad hakkama maksma varasemast suuremaid makse.
2002. aastal üritasid Cháveze poliitilised oponendid ebaõnnestunult teda võimult kõrvaldada. Et sundida korraldama uusi valimisi, hakkasid 18 000 PDVSA töötajat streikima. Lõpptulemusena streikijad vallandati ja nende asemele võeti Cháveze pooldajad.
Ning lõpuks, 2006. ja 2007. aastal läks Chávez otsustavale natsionaliseerimisele, mistõttu suured naftakompaniid ExxonMobil ja ConocoPhillips lahkusid riigist.
Paralleelid Venemaaga
Kogu naftatootmise enda kätte haaramine võimaldas Chávezel PDVSAd kasutada isikliku rahaautomaadina, mille abil rahastada kulukaid sotsiaalprogramme.
«Kahju, et mitte keegi ei võtnud ette ega kulutanud 20 minutit talle pliiatsiga paberil makromajanduse aluste selgitamiseks,» ütles üks PVDSA juhtidest Guardiani ajakirjanikule Rory Carrollile.
Venezuela on nii mitmeski mõttes sarnane Venemaaga, mille eksporditulud ja majanduskasv sõltub paljuski naftatuludest. Nii nagu Vladimir Putinile tuli ka Chávezele appi nafta hind, mis on kahanenud tootmismahtu kompenseerinud. Viimase võimul oleku ajal nafta hind kümnekordistus.
Ajal, mil Chávez võimule tuli, moodustas naftatulu 81 protsenti Venezuela eksporditulust, 2009. aastaks oli selle osakaal kasvanud 95 protsendini, kirjutas ajakiri The Atlantic. Naftatulu ehk selle nafta väärtus, mida riigis asuvatest naftaväljadest välja pumbati, moodustas ühel hetkel 41 protsenti riigi sisemajanduse kogutoodangust.