Nõukogudeaegsetest asjadest on saanud müügihitid

Vanasti laialt kasutusel olnud kuivainetopsidest on saanud haruldused. Foto: Getter Meresmaa / Õhtuleht

Need noored eestlased, kelle vanemad pole raatsinud omaaegset pudi-padi minema visata, vaid on selle kottides pööningule või keldrisse vedanud, võivad selle eest tänulikud olla: nõukogudeaegne kraam on popiks saanud. Norma plekkmärkide, kuivainetopside ja  isegi näritud jalgadega plastmassist mänguasja eest pakutakse dollareid üsna lahkel käel, kirjutab Anu Bollverk väljaandes Aja Leht.

Olustveres elav ja praegu emapuhkusel olev Kairi Pärenson käis juba paar aastat peamiselt käsitööd vahendava keskkonna etsy.com lehekülgedel müüdavat imetlemas. Mõni aeg tagasi hakati seal aga üha rohkem pakkuma ka vanavara.

Päris mitu sellise vintage-poe omanikku olid eestlased ja nende eeskuju nakatas. «Mõtlesin, et miks mitte – mul seda kola küll!» ütleb Kairi.

Palju veneaegset kraami oli kaasa tulnud majaga, mis mõne aasta eest ostetud sai, Kairi õde lubas tühjaks teha äsja ostetud suvila kapid. Lisaks oli nende ema suure osa tütarde lapsepõlveaegsetest asjadest kottidega pööningule tõstnud.

Mummulised kuivainetopsid kaunistavad välismaalaste kööke

Eelmise aasta oktoobris avas Kairi Etsys oma poe. Nimeks pidi kindlasti saama midagi pööninguga seotut ja et logole ämblikuvõrkudes pööningualust joonistades ilmus paberile ka  niidiga laest alla rippuv ämblik, sai pood nimeks AtticSpider ehk Pööninguämblik. Kolme esimese kuuga läks Olustevere postkontorist mööda maailma laiali üle 50 veneaegse asja.

«Minu jaoks oli hämmastav, et sovetikraam nii populaarne on! Militaarasjadest saan veel aru, aga mänguasjad?» imestas Kairi.

Kõige rohkem on ta välja saatnud alumiiniumist nagisid, mil otsas punane puidust nupp. Need sai ta kaasa uue kodu kuurist, mis kunagi oli kasutusel kooli staadionil. Ühe nagikonksu hind – viis dollarit.

Umbes sama kõrgelt hinnatakse Norma plekkmärke, näiteks neid, mil multifilmi «Oota sa!» tegelased.

Väga nõutud kaup on ka plekist, valgete täppidega punased kuivainetopsid. Eriti vanemad, valge kaanega. «Neid on läinud üksikult ja paari-kolmekaupa. Kõige suuremas pakis, mis ma olen saatnud, oli kuus suurt karpi, väiksemad nende sees,» jutustab Kairi. Komplekt, kus igast suurusest kolm karpi, kaunistab nüüd kellegi kodu Hispaanias.

Pakke on Kairi saatnud ka Kanadasse, Iirimaale, Iisraeli, vana emailkann rändas Rootsi. «Prantsusmaale läksid plastmassist nukud, üks oli küll sellises seisus, et ma ei tea, mida ostja selles leidis. Pärast saatis pildi, oli nukkudele riided selga teinud, et vaadaku ma, kuidas nad nüüd elavad,» räägib Kairi.

Suurem sõjaväevärvides plekk-kruus, millel olid siin ja seal roosteaugud ja milles seisid pere hambaharjad, läks internetti üles pärast peretütre nurinat, et see on nii kole,  miks see peab  seal vannitoas olema. «Hiljem saatis ostja pildi, tal ka hambaharjatops! See on saatus lihtsalt,» naerab Kairi.

Kairi enda arvates kõige absurdsem asi lendas Jaapanisse: keegi disainiga tegelev jaapanlane ostis täispuhutava riidepuu ja maksis selle eest 12 dollarit.  

Vanad lelud rõõmustavad uusi omanikke

Omaette teema on sovetiaegsed mänguasjad: mõned kogujad hoiavad müüki tulevatel leludel pidevalt silma peal ja esitavad ka oma soove. Näiteks otsib keegi Ameerikas plastmassist siile. «Ta võttis ära ka kitse, mis oli üsna räsitud, aga ta ise oli nii sillas, et saaks selliseid aga veel!» sõnab Kairi.

Üks plastmassist siil on kapinurgal varuosasid ootamas: sel ratastega mänguasjal on esirattad puudu. Muidu pakutaks selle eest umbes 15–18 dollarit.

«See nõukaaegne mänguasi on asi, mida enam ei tehta. Nüüd on kõik made in China, kõik on ühesugune, kõik on kättesaadav. Esiteks polnud need sovetiaegsed asjad tol ajal mujal kättesaadavad, teiseks kannavad need raudse eesriide saladuseaurat: raske lapsepõlv, rätid pähe seotud, vatijoped seljas. Ja eks sealt tule selline väike romantika,» selgitab Kairi.

Seda muret, et varud niipea otsa saaksid, Kairil pole. Mõne üksiku, väga nõutud asja, on ta hankinud osta.ee kaudu, mõned esemed on saadud tuttavate pööningutelt. Viljandi Nõukapoest võib tema sõnul ka päris vahvaid asju leida, näiteks alumiiniumist kausse või Norma ralliautosid.

Et saadetis oleks stiilipuhas, tuleb ka pakendiga vaeva näha. Kairi teeb ise jõupaberist kotid, paneb krepp-paberit sisse ja seob paki kinni sovetiaegse paela- või pitsijupiga. Igasse pakki läheb ka väike tänukaart nurgast alla rippuva pööninguämbliku pildiga.

Kairit on kõige rohkem innustanud praegu samuti Kesk-Eestis elava Jane pood, mis «avas uksed» 2011. aasta sügisel, olles eestlaste vanavarapoodidest Etsys päris esimeste seas.

Jane on suure osa elust veetnud Ihasalu poolsaare tipus Neeme külas ja paljud tema sovetiaegsed asjad pärinevad just sealt, lapsepõlvekodust.

Et poolsaarel asus kolm sõjaväeosa ja palju räägiti tuumasõjaohust, oli Jane meremehest vanaisa elumaja kõrvale keldrisse varjendi kujundanud, kus ka iga pereliikme jaoks ka gaasimask. Need oli Jane hiljem mitu korda kolides endaga kaasa tassinud.

Üsna kohe, kui ta Etsys tegutsema hakkas, võttis ühendust üks noor ameeriklanna, kelle unistus on mõneks aastaks Venemaale sõjaväkke teenima minna. «Teda  huvitas tohutult kõikide mu asjade ajalugu ja see, mida ma oma lapsepõlvest ja kooliajast mäletan. Tema tahtis gaasimaskikotti, et sellesse mahub tahvelarvuti ilusti sisse, paar raamatut ka,» jutustab Jane. Maskid ise enam eriti head välja ei näinud, kotid olid Jane arvates aga täitsa lahedad. «Lükkasin sinna Lenini ja muid märke peale, mul oli kokku kuus kotti ja need osteti kõik järjest ära.»

Kõige esimene asi, mis uue omaniku leidis, oli väike karvane Potsataja, Jane enda lapsepõlvelelu. «Siis üks plekkmärk ja nii see läks,» meenutab ta. Märke ostetakse siiani umbes kümme tükki nädalas.

Vanaisast jäänud fotoaparaadid Zenit ja FED on ka nüüd laia maailma rännanud, lisaks neile ka vanaisa odekolonn.

«Keegi tahtis Troinoid, mul oli see olemas, aga ma polnud seda üles pannud, et seda keegi niikuinii ei taha. Tegin siis pildid ära, ta ostis ära ja oli nii õnnelik, ütles, et see on alles tõeline ajastu hõng ...» Troinoipudeli hinna pakkus ostja ise välja – 19 dollarit.

Kvaliteedimärk lisab esemele kaalu

Hästi on kaubaks läinud ka vanaemast alles jäänud 70ndatel tehtud villased sukad, terve karbitäis, kõigil etiketid küljes. Oma teed läksid ka Marati puuvillane öösärk ja lastepesu.

Jane teab, et mitmel pool Ameerikas on ajastupõhised linnaosad. «Nad kannavad seal näiteks 60ndate rõivaid ja soenguid, nad elavad täiesti teemas sees! Lähed sinna ja oledki nagu teises ajastus,» selgitab ta.

Janet selline huvi ei üllata, ka talle endale on vanad asjad juba väikesest saadik meeldinud. Krooniajal, kui veneaegset kraami prügimäele veeti, ostis Jane seda peaaegu olematu hinnaga kokku. See seisab kastidesse sorteerituna magamistoa seina ääres, kogu sein maast laeni kaste täis.

Seda müüma sundis tulevikuplaanidesse siginenud mõte Eestist lahkuda. «Siis hakkasin otsima võimalusi, kuhu see kraam panna. Osta.ee-sse pole mõtet, sealt ostjad müüvad selle niikuinii maalt välja,» sõnab ta.

Enamik Jane asjadest on läinud Ameerikasse, aga ka Soome, Rootsi, Iisraeli, Austraaliasse, Uus-Meremaale, Hiinasse, Jaapanisse ja mujale. «Need on sellised naljakad retroasjad, teistsugused,» põhjendab Jane nende populaarsust.  «Kõik, mis on sovetiblokist pärit, on välismaalastele eksootiline ja põnev. Kui on veel mingi venekeelne kiri ja kvaliteedimärk, siis see on miski, mida kõigile näidata. Mõni on andnud tagasisidet, et kinkis mõne mu asja sõbrale ja sõber oli nii üllatunud, et kust selline asi on saadud, et see on sajandi kink!»

Vahel on palutud mõni ese otse sünnipäevalapsele saata. Viimati läks kingitusena teele lapik taskulamp, kaasas kaardike sooviga «Head matkamist!»

Tagasisidet jäetakse lahkesti. «Keegi ostis mänguorava ja Punamütsikesega rinnamärgi. Kirjutas, et teeb filmi, kus on palju oravaid, ja et märk läheb sõbrale, kes kirjutab doktoritööd «Punamütsikese» teemal, aga marksistlikust vaatenurgast,» toob Jane näiteks.

Kuna tema vintage-poe avalehel seisab märge, et müügil olevad asjad on omanikule väga armsad ja ta loodab, et need satuvad headesse kätesse, on paljud saatnud Janele sõnumeid, kinnitamaks, et ostetud eseme eest kantakse hästi hoolt ja et see on saanud endale hea uue kodu.