Laurson: elektri võrguteenuse tariifid on vastuolus turumajanduse põhimõtetega

Jüri Laurson Foto: Margus Ansu / Postimees

Eesti Energia peab elektrienergia säästualase lobitöö heaks saavutuseks elektrienergia tarbimise vähenemist, kuid nüüd on selgunud  selle halb tagajärg - võrguteenuseks raha enam ei jagu .

Hiljuti teatasid  Elektrilevi «spetsialistid» meedias avalikkusele  halva uudise , et elektri tarbimine on sedavõrd vähenenud ja nad peavad  võrgutasu kompenseerimiseks sisse seadma tarbijaile võrguteenuse osutamiseks püsimaksu. Võrguteenuste pakkuja  loogikavastasel tegevusel  on rängad tagajärjed.

Elekter on kaup, mille hind vabaturul sõltub börsi hinnast – viimane nõudlusest ja pakkumisest.

Eesti Energias elektrilepingu sõlmimisel võeti elektrienergia tarbimise kogus hinna pakkumisel arvesse. Suurema tarbimise puhul tuli  elektri hind odavam. Samas,  võrguteenuse hinna kujundamisel niisugust turumajanduse põhimõtet ei ole arvestatud. Häbi on, et meie kõrgepalgalised võrguteenuste pakkujad ei oska olemasolevaid alakoormatud võrke efektiivselt kasutada ja tõstavad karistamatult võrgutasude hinda, mis pärsib elektri tarbimist.

Jutt , et võrgud ei kannata suuremat võimsust välja, ei pea paika, sest tarbimine on olnud samadel liinidel  kordades suurem ja võrgutasud olid planeeritud  ka siis elektrienergia  hinna sisse. Kuhu aga raha  paigutati, on iseasi.

Võrgutasu  kujundajad arvavad, et segaste hindade puhul on kerge ilma suuremate probleemideta võrgu remondi –ja hoolduskuludeks  vajalik summa tarbijatelt kokku saada, kuid nagu näha, eksivad.

Madala võrgutasu puhul saaks  tarbija  efektiivsemalt oma kodumasinaid ja isegi elektrikütet kasutada. Sellel oleks samas mitu väljundit - suureneks  elektritarbimine, mis aitaks põhjendatult võrgutasusid kompenseerida, ei ajaks tarbijaid vihale ning elavdaks Eesti  majandust.

 Teadlased on kindlaks teinud, et elektroni  massi ja laengu suuruses ei ole muutusi  tuvastatud. Seega peaksid olema võrgutasud börsilt ostetud elektri tarbijani viimiseks ühesugused. Igale vähegi mõtlevale tarbijale jääb paraku arusaamatuks alates 1. jaanuarist 2013 kehtivad viis erineva võrgutasude suurusega tariifi.

Peamine põhjendus on praegu, et nii on tehtud kogu aeg ja loodetakse ka edaspidi teenimatult tarbija käest võrgutasudeks kergelt raha kätte saada.

Tarbijale jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik, et ühel ja samal ajal ühe ja sama juhtmeristlõikega võrgus näiteks kõrvuti asuvatele tarbijatele on võimalik kehtestada erinevaid võrguteenustasusid. Näiteks  VÕRGU 1 võrgutasu  edastamise põhihind käibemaksuga on 6,67 senti/kWh , samas VÕRGU 2 edastamise  päevahind käibemaksuga on 8,03 senti/kWh. Jääb arusaamatuks, miks  peab VÕRGU 2 võrgutasu olema suurem. Kas tõesti on hinnakujundajatel visioon, et ühele tarbijale tuuakse elekter kätte juhtmeid mööda, teisele kuldkandikul ja mõnele vist õhu kaudu elektrilevi teel?

Ajaloost tasuks õppida, et elektrienergia  tarbimise  vähesuse tõttu läks Ulila-Ülenurme ühistul  Ulila Elektrijaam pankrotti ja selle ostis 1926. aastal Tartu linnavalitsus.

Tulevik näitab, kas sama saatus ootab ees Elektrilevi, kui elektri tarbimine veelgi väheneb.

Eesti Energia peaks hinnakujundust  õppima Eesti Gaasilt, kus maagaasi võrgutasud on kõigil tarbijatel ühesugused ja kasum saadakse seejuures oskuslikust maagaasi müügist.  Tarbid rohkem, saad odavamalt.

Ainult maksu tõstmisega tänapäeval äri ajada ei saa.