Otto Kubo alustas töömeheteed juba Kalevi eelkäijas, kompvekitehases Karamell, mille laborisse ta pärast Tartu ülikoolis analüütilise keemia eriala lõpetamist 1955. aasta augustis sattus. Eesti Vabariigis oli omal ajal sadakond magusatootjat, millest osa pärast 1940. aasta ettevõtete riigistamist ühinesid.
Kubo teab täpselt rääkida, mis aastal milline ettevõte teisega kokku läks ja kuidas lõpuks kuue ettevõtte ühinedes tekkis praeguse Kalevi eelkäija kondiitrivabrik Kawe. Ka Eesti vanima ühes kohas tegutsenud kohviku Maiasmokk kohta teab ta palju rääkida.
«Kuna pärast sõda tundus nimi Kawe, mis koosnes saksapärase nimega omanike initsiaalidest, mõnele seltsimehele lubamatu, otsustati vabrik ümber ristida,» räägib Kubo. 1. aprillil 1948 toimunud nimekonkursil jäi sõelale kaks nime: Kalev ja Punane Kompu. Teatud rahvusromantika tuules võitis ühe häälega õnneks «sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik» Kalev.
Mälu üle Otto ei kurda. Küllap on see üks põhjusi, miks teda Kalevis siiani nii väga hinnatakse. Teine on tema keeleoskus. Üle kümne aasta peadirektori asetäitjana välissuhete alal töötanud mees jagab nüüd oma teadmisi Kalevi külalistele lähedalt ja kaugelt ja on need ka raamatusse kirja pannud. Kui Kalevi eksjuht Oliver Kruuda otsustas avada muuseumi, nimetas ta Kubo teaduriks. Seda ametinime kannab mees siiani uhkusega.
Eriline armastus on Ottol Maiasmoka majas asuva martsipanimuuseumi vastu, kus ta aeg-ajalt ekskursioone vastu võtab. Ta näitab uhkusega 200 vana vormi abil tehtud martsipanist kujukesi ja uhkeid torte Tallinna vaatamisväärsustega, aga ka uusi, äsja kunstniku käe alt tulnud maiustusi. Muuseumi külaliste raamatus on palju kiitvaid sissekandeid mitmes keeles. Maiasmokk on üks Tallinna vanalinna tõmbenumbreid.