Otto Kubo (81) teavad kõik, kes kunagi Kalevi kommivabrikuga kokku puutunud. Mõned peavad teda lausa vabriku maskotiks, sest 58 aastat Kalevis töötanud mees teab nii sellest ettevõttest kui kogu Eesti magusatootmisest kõike ja on valmis sellest teistelegi huvitavaid lugusid jutustama.
Pea 60 aastat samas ettevõttes tööl
Otto Kubo alustas töömeheteed juba Kalevi eelkäijas, kompvekitehases Karamell, mille laborisse ta pärast Tartu ülikoolis analüütilise keemia eriala lõpetamist 1955. aasta augustis sattus. Eesti Vabariigis oli omal ajal sadakond magusatootjat, millest osa pärast 1940. aasta ettevõtete riigistamist ühinesid.
Kubo teab täpselt rääkida, mis aastal milline ettevõte teisega kokku läks ja kuidas lõpuks kuue ettevõtte ühinedes tekkis praeguse Kalevi eelkäija kondiitrivabrik Kawe. Ka Eesti vanima ühes kohas tegutsenud kohviku Maiasmokk kohta teab ta palju rääkida.
«Kuna pärast sõda tundus nimi Kawe, mis koosnes saksapärase nimega omanike initsiaalidest, mõnele seltsimehele lubamatu, otsustati vabrik ümber ristida,» räägib Kubo. 1. aprillil 1948 toimunud nimekonkursil jäi sõelale kaks nime: Kalev ja Punane Kompu. Teatud rahvusromantika tuules võitis ühe häälega õnneks «sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik» Kalev.
Mälu üle Otto ei kurda. Küllap on see üks põhjusi, miks teda Kalevis siiani nii väga hinnatakse. Teine on tema keeleoskus. Üle kümne aasta peadirektori asetäitjana välissuhete alal töötanud mees jagab nüüd oma teadmisi Kalevi külalistele lähedalt ja kaugelt ja on need ka raamatusse kirja pannud. Kui Kalevi eksjuht Oliver Kruuda otsustas avada muuseumi, nimetas ta Kubo teaduriks. Seda ametinime kannab mees siiani uhkusega.
Eriline armastus on Ottol Maiasmoka majas asuva martsipanimuuseumi vastu, kus ta aeg-ajalt ekskursioone vastu võtab. Ta näitab uhkusega 200 vana vormi abil tehtud martsipanist kujukesi ja uhkeid torte Tallinna vaatamisväärsustega, aga ka uusi, äsja kunstniku käe alt tulnud maiustusi. Muuseumi külaliste raamatus on palju kiitvaid sissekandeid mitmes keeles. Maiasmokk on üks Tallinna vanalinna tõmbenumbreid.
Kubo räägib, et kilpkonni ostavad hiinlased ja soomlased sünnipäevakingiks, sest need pidavat andma pika elu. Omal ajal tellis Kalevilt martsipani koguni Nõukogude Liidu legendaarne juht Leonid Brežnev, kellele meeldis eriti kontrabassi mängiv karu, aga Kremli poole pandi teele ka kastide kaupa martsipanist aedvilju, linde ja loomi.
Kubo teab rääkida, et martsipan oli algul hoopis apteegikaup ja seda hakati valmistama Tallinnas Rae apteegis. Muu hulgas pidi see aitama armuvalu korral. Georg Stude eksklusiivsed martsipanitooted olid hinnatud koguni Vene keisri õukonnas Peterburis.
Otto on Kalevis üle elanud 17 direktorit. Eriti kiidab ta Edda Maurerit ja praegust juhti, kelle käe all on Kalev tema sõnul kõvasti edenenud. Omajagu on kaasa aidanud praeguse omaniku Orkla tõhusad investeeringud tootmisse. Kõige raskemaks peab Kubo aega, kui suur Vene turg ära kadus. Sinna läks vabriku hiilgeajal 40 000 tonni maiustusi ja 1521 tonni närimiskummit aastas. Toona töötas Kalevis ligi 2000 inimest, nüüd vaid 400.
«Ma saan aru, et mind on Kalevis vaja, ja see tunne on mulle väga tähtis. Alati, kui ettevõttes on kõrged külalised, kutsutakse mind juurde ja saan neil kätt suruda,» vastab Kubo küsimusele, kas teda vääriliselt hinnatakse. «Kui üks kena ja väärikas daam saab 60 aastat järjest hakkama Ühendkuningriigi valitsemisega, siis miks ei peaks mina sama kaua siin vastu pidama? Mul on selle tähtpäevani veel kaks aastat aega. Mingi siht peab ju olema,» naljatab ta. Püsivust soovib ta noortelegi, et nad suudaks ühel kohal kaua vastu pidada.
Kommentaar
Kaido Kaare
ASi Kalev juhatuse esimees
Pikaajalised töötajad kannavad edasi ettevõtte traditsioone, oskusteavet, kogemusi.
Professionaalsuse ja lojaalsusega on nad enamasti heaks eeskujuks noorematele kolleegidele. Kuigi Kalevil on olnud aegade jooksul palju pikaajalisi töötajaid, kel staaži üle 40, isegi 50 aasta, ei ole keegi neist jõudnud järele Otto Kubole.
Tema tähistab augustis 58. tööaasta täitumist Kalevis. See on Eestis suhteliselt haruldane tähtpäev.
Seega on Otto olnud tunnistajaks suurele osale kommivabriku 207-aastasest ajaloost. Arvestades tema väga head mälu, süsteemsust ja jutustamisoskust, on ta hindamatu väärtusega Kalevi ajaloo edasiandja, selle väärtustaja ja talletaja.
Tänu mitme võõrkeele valdamisele on Otto saanud nii Kalevi kui ka Maiasmoka kohviku lugu tutvustada väga paljudele väliskülalistele kümnetest riikidest.