Kuidas vaeste lesknaiste toidust sai Tallinna sümbol

Kilukarbil olnud pealinna siluetist sai Tallinna üks sümboleid. Foto: Kristjan Teedema / Postimees

Tallinna kiludel ehk vürtsikiludel on selja taga mitmesaja-aastane auväärne ajalugu, mille jooksul on omaaegsest vaeste lesknaiste elatusallikast saanud pidulaudadel hinnatud roog. Kilukarbisiluetist aga sai aegade jooksul Tallinna üks sümboleid.

Kui kiluajaloos mõni sajand tagasi vaadata, selgub, et tegemist pole just väga põlise eestlaste toiduga, kirjutab ajaleht Pealinn. Kilu on kala ega taha üldiselt madalamas vees liikuda. Seepärast oli tema osatähtsus kalameeste saakides kaua aega tühine ja kasvas sedamööda, kuidas suurenesid kalapaadid.

Eesti aladel – Paldiskis, Tallinnas ja Saaremaal – hakkas kilu soolamine levima alles pärast Põhjasõda.

Ilmselt said Tallinna kilude kui kaubamärgi eelkäijaks vaeste lesknaiste poolt koos loorberilehtede ja inglise vürtsidega väikestesse tünnidesse soolatud kilud. Need tünnid, mida müüdi hinnaga üks rubla tükk, mahutasid pisut enam kui liitri (ühe toobi). Väikesi soolamistöökodasid tekkis igale poole randadesse, näiteks 1893. aastal Kaberneeme.

19. sajandi alguses muutusid kilud juba ekspordiartikliks, kaupmehed ostsid seda rannarahvalt kokku. 1826 veeti Sankt Peterburgi ligi 40 000 sellist kilutünnikest.

Kilukarbisiluett

Leida kindlat vastust küsimusele, kes võttis esimesena kasutusele kaubamärgi Tallinna kilud ja trükkis selle oma karpide küljele, pole sugugi lihtne. Ilmselt tegid seda mitu meest enam-vähem ühel ajal. Aga kellele võiksid kuuluda kaubamärgi kasutamisõigused?

Käsmu meremuuseumi juhataja Aarne Vaik pakub, et ilmselt võis esimene mees olla Rootsi päritolu tööstur Sörensen, kes avas Hara poolsaarel 19. sajandi keskpaiku konservitööstuse. Algul tinutati valgest plekist karbiosad kõik ükshaaval ja käsitsi kokku. Valtsimismasin asendas tüütut käsitööd alles 1888. aastal. Sel ajal püüti Eesti vetest aastas umbes tuhat tonni kilu, 1903. aastal aga juba 2600 tonni. Suureks sammuks Tallinna kilude tootmisel sai just plekktooside kasutuselevõtt Tallinnas 1884. aastal. Uuenduse tõttu kasvas juba 1885. aastal konservi Tallinna kilu eksportmaht 200 000 kilogrammilt 580 000ni.

Ilmselt konkureerib Sörenseniga au pärast Tallinna kilude kui kaubamärgi kasutuselevõtu nimel ka venelasest tööstur Demin.

Vassili Demini, keda rahvas kutsus ka kilukuningaks, toodetud karpidel nimetati kilusid muidugi Reveli kiludeks. Samasugune kiri ehtis aga ka Sörenseni kilukarpe.

Igal juhul saavutas Demini kilude kuulsus Sörenseni ees teatava edumaa, sest ta võis uhkusega väita, et tema tehase toodetud kilud said Moskvas 1898. aastal hõbemedali. Sellele järgnesid medalid Baden-Badenis, Lübeckis, Berliinis jm. Vassili Deminist sai ka tsaari õukonna ametlik varustaja ning ta ehtis oma kilukarbid uhkelt kahepäise kotkaga. Demin hakkas muide müütama rahvale ka spetsiaalset kilusoolamise soola.

20. sajandi alguses valitses Demini kiiluvees tõeline kilubuum. Et nõudlust rahuldada, hakati kilusid valmistama ka kevadisest ja suvisest püügist, ehkki õiget kilu sai ja saab ainult oktoobripüügist. Lisaks «kaaperdasid» Tallinna kilude kaubamärgi Läti, Saksa ja Poola tootjad, pidamata Tallinna konkurentide õiendamist miskiks.

Alguses vaid paar torni

Eelmise sajandi alguses ehtisid Sörenseni kilukarpe Paks Margareeta ja Oleviste kirik. Tsaariaja lõpust pärineval Demini «Rewelsche kilkede» karbil leidub juba veidi täielikum siluett koos Oleviste ja Toomkirikuga.

Noorematele põlvkondadele tuntud nn klassikaline kilukarbisiluett pärineb tarbegraafiku, ENSV Kaubandus-Tööstuspalati kunstniku Igor Roosaare käe alt. See ehib Tallinna kalakombinaadi kilukarpe umbes 1970ndatest. Roosaar on kujundanud ka näiteks legendaarse Kännu Kuke sildi.

Karbid karpideks ja sildid siltideks: põhiline on kilude puhul ikka õige mekk. Retsept on ju lihtne: vürtside, soola ja loorberiga segatud kiludel tuleb lasta laagerduda – klassikalisel puhul 3-4 kuud.

Vürtsiretsept miljoni sendi eest

Kalaasjatundja Vladislav Koržets ütleb, et head võivad olla väga erineva laagerdumusega kilud, nii värsked ja veel tihke lihaga kalad kui ka need, millel liha raputades luudelt maha kukub. Kuid kilu vürtside ja soola segu – see on olnud umbes nagu kokakoola retsept, mida iga tootja on kiivalt enda teada hoidnud.

Vaik teab rääkida lugu kilutööstur Malahhovist – neil oli suur pere, kes konkureeris edukalt Deminite jt –, kes oli oma retsepti miljoni sendi eest sõjaeelsele Eesti Vabariigile müüa pakkunud. Tehingust siiski asja ei saanud.

Pärast oli toosama Malahhov, perekonna noorem võsu, rakendanud oma oskusi juba ENSV aegses kalatööstuskombinaadis. «Kilurohu» retseptide rändamine käest kätte ja pärandamine põlvest põlve, konkurentide järelt spioneerimine jm kilutööstuse telgitagused annaks ainest juba korralikuks põnevusromaaniks.