Tel Aviv – Iisraeli unistuse kehastus

Vaade vanast Yafost Tel Avivile. Foto: Marina Lohk

Vahemere kaldal asuvas Tel Avivis ei anna Palestiina probleemid enamasti tunda ning oma kiire arengu ja euroopaliku vabameelsusega kehastab see linn justkui tänapäeva Iisraeli unistust.

Esimest korda Tel Avivi saabudes lõi see linn mind otsekohe pahviks. Kui olime end just sderot Ben Gurionil ehk Ben Gurioni bulvaril kaheks nädalaks üüritud korterisse sisse seadnud ning üritasin magamata ööst ja kuumusest rampväsinuna silma looja lasta, et õhtupoolikul randa ujuma minna, hakkas ühtäkki õuest eriti valjult kostma maitsetut popmuusikat.

Ribakardinate vahelt tuppa immitsev keskpäevapäike oli sel ajal alles seniidis. Käes oli reede. Olin segaduses – mis toimub? Tänavapidu keset tööpäeva? Siis ei teadnud ma veel, et reede on Iisraelis enamasti vaba päev, ja kui mitte tervenisti, siis vähemalt keskpäevast saati.

Seda suurem oli mu üllatus, kui lohistasin end uniselt rõdule toimuvat vaatama. Muusika muutus üha valjemaks ja rahvamassidel, mis meie majaesist, linna populaarseima Gordoni-Frishmani ranna poole viivat tänavat täitsid, ei tundunud kuskilt lõppu paistvat.

Kõige enam hämmastasid mind imeilusate, palja ülakehaga musklis noormeeste, kuid ka neidude käes lehvivad vikerkaarevärvilised lipud. Mu silmadele avanenu ei läinud sugugi kokku ettekujutusega religioossest riigist.

Kuid siin see oli – geiparaad, mis täitis sel juunikuu leitsakupäeval terve linna. Paraad, mida peetakse kogu Lähis-Ida ja Aasia suurimaks iga-aastaseks geifestivaliks. Kärtsu ja mürtsu jagus veel mõneks tunniks, kuni võimust hakkas võtma sabati ehk hingamispäeva lähenemisega saabuv kõikehõlmav rahu ja vaikus.

Vähemasti tänavatel ja rannas, kuhu arvukad geipaarid õhtul päikeseloojangut nautima tulid, kuid kindlasti mitte noortele suunatud kohvikutes-baarides ja hommikuni avatud öölokaalides.

Kontrastide linn

Tel Aviv, õigupoolest kogu Iisrael tervikuna, üllatab tegelikult igal sammul. Siin pole miski vaid must või valge, siin on esindatud kõik vikerkaarevärvid, ja seda kõige paremas mõttes.

Nii nagu Iisrael pole pelgalt kolme merega õnnistatud kõrb ning kolme religiooni – judaismi, kristluse ja islami – häll ja ristumispaik, vaid mahutab enda pinnale ka oliivisalud, küpressid, viinamäed, uskumatu roheluse ning koguni suusatamiseks kõlbliku Hermoni mäe; pole ka riigi suuruselt teine linn, äri- ja kultuuripealinn sugugi selline, nagu ta kaugelt vaadates võib turistile paista.

Esmakülastajas võib Tel Aviv tekitada üsna vastakaid tundeid. Uhkest palmidega palistatud rannapromenaadist ja restoranidesse uppuvast kesklinnast vaid mõne kvartali kaugusele jääv Aafrika põgenike geto või Manhattanit meenutavad taevasse sirutuvad kontorihooned ja ajahambast halastamatult pureda saanud Bauhausi stiilis kortermajad; kaootilised, neoonsiltidest ja stiilsetest kiirustavatest inimestest pungil täis ostutänavad ning ranged ja väärikad puiesteed, kuhu kõrvetava päikese eest varju otsides õhtust tervisejooksu tegema või laste-koertega jalutama tullakse, loovad liigagi teravaid kontraste.

Kuid just kontrastid teevad Tel Avivi nii vastupandamatuks. See on Vahemere New York, kus külg külje kõrval eksisteerivad eri rahvused, kultuurid, keeled, arhitektuuri-, kunsti- ja muusikastiilid, kõikvõimalikud rahvusköögid.

See on Iisraeli unistuse kehastus, kuhu tullakse lootuses paremale elule omade seas, soovist osa saada kõigest, mis sellel tillukesel riigil juutidele on pakkuda. Olgugi et 91 protsenti linna elanikest on juudid, on nendegi päritolu, kultuuriline ja sotsiaalne taust sageli äärmuslikult erinev, ulatudes Euroopa eri nurkadest USA ja Jeemenini, ning igaühel neist on jutustada oma lugu.

Tel Aviv on suhteliselt ingliskeelne linn ja turistina ei teki siin heebrea keelt oskamata erilisi probleeme. Tänavasildid on kahes keeles, söögikohtades on tavaliselt olemas ingliskeelne menüü ja vähegi viisakamates teenindusasutustes räägitakse laitmatut inglise keelt. Toidupoe müüja võib aga vabalt osutuda vene keelt kõnelevaks uusimmigrandiks ja nii mõnigi kohalik oskab oma juurtest tulenevalt hispaania või prantsuse keelt.

15 kilomeetrit rannajoont

Meri, lõputuna näiv (koos eeslinnadega ligi 15-kilomeetrine) rannajoon ja 300 päikeselist päeva aastas on kahtlemata Tel Avivi üheks suuremaks tõmbenumbriks. Vahemere lähedus on siin tunda pea igal pool – see linn on nutikalt planeeritud ning tähtsamad tänavad suunduvad otse mere äärde, ühinedes jalutajaid, jooksjaid ja rattureid meelitavaks kauniks promenaadiks.

Nii tõmbavad kärarikastel ostukvartali tänavatel nagu Allenby, Dizengoff ja Ben Yehuda majade vahelt paistvad loojuva päikese kiired õhtul otsekui magnetina mere äärde, signaalitavate autode, siksakitavate rollerite ja mootorrataste keskelt vaid viie minuti kaugusele jäävasse rahu ja vaikuse oaasi.

Paljud kohalikud tulevadki randa alles õhtul, pagedes kogu selle linnasagina eest niisama jalutama, sõpradega kohtuma, korraks suplema, sporti tegema või hoopis mõtisklema-lugema.

Ent kõige kuumemal suveajal on mereäärne päevalgi väga elav, eriti nädalavahetusel. Reedene päev rannas – nagu juba varem mainitud, algab siin nädalalõpp reedel – on tõeline pidupäev. Kui turistid päevitavad lamamistoolidel, siis kohalikud rendivad endale sageli plasttoolid ja -lauakesed, laovad viimastele plasttopsid, kõrred ja jääkuubikutega kotid, veini- või viinapudelid (jah, lugesite õigesti, Absolut on siin muide väga moes, eriti tapvalt ohtlikus kombinatsioonis energiajoogiga!) ning asuvad segama kokteile.

Paljud joovad siiski ka õlut, ja vaba päeva puhul tihti üpris korralikus koguses. Kaasa võetakse mahukas, rohelisi pudeleid täis külmakott (iisraellased armastavad Taani heledat õlut!), mõnikord ka kaasaskantav iPhone’i-iPodi kõlar, ja lõõgastav puhkus võib alata.

«Shabbat shalom!» kuuleb igast suunast sabatiaegset tervitust, mis tähendab «rahulikku sabatit» ning mida lausutakse reede pärastlõunast laupäeva õhtuni nii saabudes, klaase kokku lüües kui ka lahkudes. Mida aeg edasi, seda rohkem sõpru tuleb juurde – rannapiduliste seltskonna hõivatud ala laieneb ja võõrad sunnitakse tasapisi üha kaugemale nihkuma.

Veeäärse kitsa rannariba, kus märg liiv ei ole ülejäänud rannast erinevalt nii kõrvetavalt kuum, on aga pärastlõunaks pea täielikult hõivanud matkot’i ehk enam-vähem suvise rahvusspordi staatuses tennise, pinksi ja squashi ristsugutise mängijad ning kõrvu kostab lakkamatu pallilöögikõmin.

Nende jaoks, kes soovivad Tel Avivis viibides nautida rannaelu, on parim aeg selle linna külastamiseks ilmselt juuni või september. Kraadiklaasi pügalad ulatuvad siis vähemalt 30ni, ööd on soojad, kuid mitte liialt kuumad, ja vesi piisavalt värskendav ja puhas.

Juulis-augustis võib aga ööselgi tunda, et õhk ei liigu, ning ranna vallutavad turistide hordid – nii võib lõputute põsemuside matsatuste ja «Bonjour!»-ide põhjal jääda kohati mulje, justkui viibiksite hoopiski mõnes Prantsusmaa kuurortlinnas. Ülerahvastatud meres ujumiseks tuleb aga kõigepealt madalas vees lainetes hüplevast massist jõuga läbi murda, mis pole sugugi meeldiv ajaviide.

Eklektikat ja romantikat

«Finish your swimming and get out of the water!» ehk «Lõpetage ujumine ja tulge veest välja!» võib kuulda naljakalt kõlavat ingliskeelset rannavalve teadet nende tööpäeva lõppedes, ja paljud kiirustavad peagi koju või hotellituppa duši alla, et täita linn kella 20 paiku meelierutava välikohvikusuminaga.

Kui rannast ja õhtusest meelelahutusest isu täis, tasub kindla peale linna põhjalikult avastama minna. Parim aeg selleks on muidugi siis, kui pole väga kuum, ja siinkirjutajal õnnestus Tel Avivi tänavatel uitamist enim nautida alles sügise saabudes, septembri teises pooles, oktoobris.

Ilm meenutab sel ajal 20–25 soojakraadiga keskmist Eesti suve, talveperioodi vihmad pole aga veel kohale jõudnud, mis tähendab, et saate suurepärase linnakogemuse igapidi kuivaks jäädes ja samal ajal end suveleitsakuga kiirelt tühjenevate joogipudelitega liigselt koormamata.

Oma linnatuuri võiks alustada lõunast, õigupoolest Tel Aviviga kaks aastat pärast Iisraeli riigi loomist ehk 1950. aastal liidetud ning eestlastelegi apelsinide järgi tuntud Yafo (Jaffa) vanalinnast. Kui Tel Aviv ise on napilt sada aastat vana, siis Yafo ajalugu ulatub väidetavalt tervelt nelja aastatuhande taha – tegemist on nimelt ühe maailma vanema sadamalinnaga.

Siit leiab kireva kirbuturu, paljusid Euroopa Vahemere-äärseid linnu meenutavad kitsad ja käänulised kivisillutisega tänavad, suurepärased vaated ning lugematul hulgal armsaid kunsti- ja juveelipoekesi, butiike, kohvikuid, rahvusrestorane, sh näiteks Kreeka oma, sekka eri usundite jumalakojad.

Yafo vanalinna keskel, künka otsas, asetseb park ehk gan Ha-Pisga, kust avaneb imeline postkaardivaade Tel Avivile. Viimast silmas pidades on sinna ehitatud ka Soovisild – legendi kohaselt täitub iga soov, mis mõeldud sillal seistes, oma sodiaagimärgi pronksreljeefi puudutades ja merele pilku suunates.

Yafost edasi võiks suunduda sinna, kust Tel Aviv õigupoolest alguse sai – omanäolisse linnaossa nimega Neve Tzedek, mis tähendab tõlkes õigluse oaasi. Just siia ostetud maale ehitasid juudid omale 1887. aastal esimesed kümme maja väljaspool Yafo linnamüüre.

Kaunist naabruskonda hakati kutsuma kohalikuks «väikeseks Pariisiks» ning selle asutaja Shimon Rokach’ enda elamu on nüüdseks uudistajatele avatud majamuuseumina.

Sellest linnajaost leiab palju moekaid butiike ja kunstiinimeste seas poppe kohvikuid-baare. Jalutuskäik Shabazi tänaval jääb oma romantilis-hedonistliku atmosfääriga kindlalt meelde ning viib mere poole suundudes välja vanast raudteejaamast meelelahutuskeskuseks ümber kujundatud HaTachanale (tõlkes jaam).

Neve Tzedekist viivad mitmed tänavad otse kesklinna – sinna, kus elu keeb, kus päeval käib tänavatel vilgas kaubandus ja pimeduse varjus meelitab raugematu ööelu. Neil tänavatel jalutades tasub silmi lahti hoida ning vaadata sõna otseses mõttes ringi – vasakule, paremale, kindlasti ka ülesse, et näha tee peale jäävaid hooneid nende täies ilus.

Teisipäeviti ja reedeti käsitööturgu majutav Nachalat Binjamin ning sellega Carmeli vabaõhuturu juures ristuv soodsat moekaupa pakkuvaid poekesi täis pikitud Allenby võivad uhkustada oma kaunilt eklektilise arhitektuuriga, mis on mõjutusi saanud nii klassitsismilt, Hispaania mauri arhitektuurilt kui ka art nouveau’lt.

Uhke Rothschildi bulvar, Allenbyst peenem ostu- ja restoranitänav Dizengoff ning paljud sinna kanti jäävad väiksemad tänavad on aga pungil kuulsat Bauhausi arhitektuuri – 1930–40ndatel ehitatud enamasti valgeid-beežikaid lihtsakoelisi 4–5-korruselisi maju, mis on nn Valge Linnana tunnistatud Unesco maailmapärandiks.

Ent paljud arhitektuurihuvilisele põnevad majad on nüüdseks kahjuks üsna räämas ning mitte igaühe silm ei oska hinnata kogu selle kireva paleti ilu. Nii pole Tel Aviv kindlasti klassikaliselt ilus linn, kuid temas on ometi palju peidetud aardeid.

See on linn, kus kohtuvad ida ja lääs, mingil määral ka Euroopa ja Ameerika; linn, kus üllatab ühtaegu kõik ja mitte miski. See on linn, mis võtab tugevalt enda haardesse, tekitab mõnujudinaid ega lase enam iial vabaks, kui talle vaid veidi rohkem aega anda, tema hingeellu sukelduda ja temaga ajapikku ühes rütmis hingama õppida.

Autor viibis mullu juulist novembrini Iisraelis Masa Israel Journey õppeprogrammi raames ning veedab järgmised viis kuud vahetult Tel Avivi naabruses, Ramat Gan'is.

Loe lisa aadressilt minuiisrael.jux.com.

Tel Aviv

Iisraeli suuruselt teine linn, kus koos linnastuga elanikke 3,3 miljonit

Tel Aviv on heebrea keeles ‘kevade küngas’

Asutatud 1909, linnaga liidetud Yafot on mainitud esimest korda 1470 eKr

Linnadevaheline bussiliiklus: www.bus.co.il/english

Linnaliinibussid: www.dan.co.il/english

Info Valge Linna kohta: www.white-city.co.il/english

Rokach’ majamuuseum: www.rokach-house.co.il

Tel Avivi kunstimuuseum: www.tamuseum.com

Suuremad kaubanduskeskused: Dizengoff ja Azrieli, viimase 49. korrusel saab nautida ka linna panoraamvaadet.