Viru Keemia Grupp ehitab kütuseimpeeriumi

Viru Keemia Grupi (VKG) juhatuse esimees Priit Rohumaa. Foto: Liis Treimann

Viru Keemia Grupi juhatuse esimees Priit Rohumaa rääkis intervjuus õlitööstuse rajamise investeeringutest ja sellega seotud riskidest.

Priit Rohumaa, millal Viru Keemia Grupp loodab toota esimese tonni diislikütust?

Meie unistuseks on saada esimene diislikütus 2016. aasta suvel. Selleks on vaja käesoleva aasta esimeses kvartalis lõpule viia projekteerimis- ja ehituskonkurss ning korraldada finantseerimine. See sõltub ka Euroopa Liidu kütusedirektiivist.

Millised ohud on Euroopa Liidu kütusedirektiivis põlevkiviõlist diisli tootmise projektile?

Me võime kaotada logistilise eelise. Diislit oleks mõistlik turustada tehase lähinaabruses, Eestis ja Lätis. Kui jõustub kütusedirektiiv, mis keelab Eestis põlevkivist toodetud diislikütuse müügi suures mahus, tuleb minna kütust müüma välisturgudele.

Kütusedirektiiv sunniks meid omatoodetud diislikütust müüma suurtes riikides, kus tarbitakse palju. Eesti on nii väike, et meie toodang on umbes siinse diislikütuseturu suurune. Kui kütusedirektiiv seab kütuse CO2 jalajälje väga madala ja põlevkividiislile erisust ei anta, siis saab meie kütust müüa Eestis väga väikses mahus, 10–15 protsenti tarbimisest.

Ülejäänud toodangut tuleks segada suures mahus biokütustega ja tavaliste naftast toodetud kütustega. Tekiks jabur olukord, kus Eestis toodetud diislikütus viiakse riigist välja ja müüakse suuremal turul, Rootsis, Saksamaal või Poolas, ja oma tarbimise jaoks imporditakse diislikütust.

Mis on põhjus, miks kütusedirektiiv lubaks väikses mahus müüa põlevkivist toodetud diislikütust Eestis?

Igal kütteliigil on CO2 jalajälg. Naftast toodetud konventsionaalse autokütuse tootmise CO2 jalajälg on kõige madalam. Muu toorme, bituumenliiva, Kanada õliliiva ja põlevkiviõli töötlemise protsess on pikem. Põlevkiviõli tootmiseks tuleb kivi utta, nafta on aga veeldunud suure rõhu alla miljonite aastate jooksul maapõues. Utmise tõttu on põlevkiviõli CO2 jalajälg suurem kui naftal.  

Kas põlevkiviõli kasutamist piirav direktiiv on Eesti riigi tegemata töö?

Vastupidi, see on ainus hea näide, kus Eesti riik on tõsiselt võitlemas põlevkiviõli erisuse saavutamise nimel. Täna (intervjuu oli 14. veebruaril – toim) tulin Toompealt alla.

Kõik ministeeriumid, peaministri büroo, välisatašeed tegelevad sellega juba aasta aega, aga Euroopa kliimapoliitika on väga roheline. Väikesele Eesti riigile erandit teha ei ole lihtne, sest kõik riigid kaitsevad oma turgu. Põlevkivi sai Euroopas eristaatuse ja tunnustuse, aga sealt edasi põlevkivist diislikütusega on olnud väga palju raskusi.

Kui keeruline insener-tehniline ülesanne on ehitada põlevkiviõli rafineerimistehas?
Väga keeruline.

Sellist tehast ei ole maailmas olemas?

Põlevkiviõli on ka varem rafineeritud Austraalias, kus oli väikesemahuline demotehas, mis lõigati maha. Lennukikütuseid on tehtud USAs. Põlevkiviliivadest saadud õli rafineeritakse igal pool. Eesti põlevkivist saadud õli on täiesti eriline ja selle rafineerimise tehnoloogiat oleme katsetanud viis aastat. Tehnoloogia väljatöötamisse oleme investeerinud kuus miljonit eurot. Maailmas on kolm kuni viis firmat, kes on suutelised sellist tehnoloogiat tegema. Kahe suurega töötasime aastaid ja ühe neist valisime välja. Tehase testprojekteerimine käib.

Viru Keemia Grupil on üks uus õlitehas valmis, teist ehitate. Kui mahuka krediidiliini peate kokku saama, et ehitada veel üks õlitehas ja lõpuks ka põlevkiviõli rafineerimise tehas?

Me alustasime õlitööstuse kontseptsiooni väljatöötamist 2001. aastal. 2004. aastal saime kätte ressursi – põlevkivivaru. Mitu aastat kulus õli tootmise tehnoloogia valikuks – 2007 sai see selgeks. Samal ajal hakkasime valima toorõli töötlemise tehnoloogiat, mille katsetamiseks kulus aastaid.

Seni oleme tööle pannud kaevanduse, esimene õlivabrik töötab, teine läheb järgmisel aastal käima, kolmandat hakatakse suvel tegema. Kui tehased valmis, siis suudame toota 500 000 – 550 000 tonni õli aastas. See on enam-vähem väikseim maht, mida tasub rafineerida, vesinikuga ümber töödelda. Seni oleme investeerinud kokku umbes 400 miljonit eurot. VKG viimane sündikaatlaen oli kokku 300 miljonit eurot, mida finantseerivad SEB, Pohjola ja Nordea.

Kas suurim panustaja on SEB?
Seda ei saa öelda, aga SEB on meie emapank olnud algusest peale. Meie äri kasvas ühe panga jaoks liiga suureks. Umbes 100 miljonit eurot on panga jaoks laen, mida Eestis üksi välja anda. Nii tulidki teised juurde. Sel aastal kinnitasime investeeringukava umbes 430 miljoni euro ulatuses, millest siis taotleme pankadelt 300 miljonit eurot uut laenu.

Kui kaugelt te laenuraha otsite?

Aastate jooksul olen ettevõtte finantsdirektorina läbi käinud kümneid panku ning fookus on muutunud. Kunagi oli kuum Lõuna-Euroopa pangandus. Praegu on fookus Skandinaavia pankadel, sest suurtel Saksa pankadel, kellelt varem oleme laenanud, on raskused. Meil on praegu kõik uksed ja aknad lahti. Viimase sündikaatlaenu andnud pangad on nõus oma osa suurendama, aga uusi panku ja ka uusi laenuinstrumente tuleb juurde.

Mida tähendavad uued laenuinstrumendid?

Kindlasti mitte börsile minekut, aga kaalumisel on võlakirjad, suunatud või börsil noteeritud võlakirjad. Tavaliselt rahastatakse meiesuguseid suuri ettevõtteid laenuga. Võlakiri ei ole mugav laenuinstrument, meie sektoris tuleb mängida lahtiste kaartidega.

Oleme juba praegu väga avatud ettevõte oma aruandlusega, aga võlakirjadega kaasnevad reitinguagentuurid ja muu täiendav bürokraatia, läbirääkimised investoritega ja rändkampaaniad.

Kui palju diislikütust aastas teie tehasest tulema hakkab?

Tehas vajab aastas umbes 750 000 tonni põlevkiviõli. Me ise toodame 550 000 tonni õli, aga nii Kiviõlist kui ka Narvast on õli saada. Meie tehnoloogiaga saab õlist natuke allapoole diislit ja umbes 40 protsenti madala väävlisisaldusega kütteõli laevakütuste tarbeks. Tulevikule mõeldes tasub tehas teha natuke suurem, sest kapitalikulul ei ole vahet. Kui tehas on valmis, siis suurendada seda enam ei saa.

Eesti Energia kontoris toimub uue õlitööstuse kavandamisel sama tegevus.
Jah, aastaid oleme seda paralleelselt teinud.

Miks te koos ei võiks õlitööstust arendada?

Me oleme proovinud, aastaid tagasi sõlmisime ka ühiste kavatsuste protokolli, et ühiselt kaevandada, õli toota ja rafineerimistehast arendada, aga koostöö läks raskelt. Me ei suutnud põhimõttelisi strateegilisi nägemusi kooskõlastada.

Ühine rafineerimistehas oleks ju väga mõistlik investeering.
Jah, see oleks hästi loogiline.

Aga miks te seda ei tee?

Maailmas leidub rafineerimistehaseid, kus on üheksa omanikku, ja mis töötavad ETKVLi stiilis. Mul ei ole head vastust, aga me ei suutnud läbirääkimistel kokkuleppele jõuda. No ei õnnestu, sest tekib selliseid erimeelsusi, mida ei saa lahendada. Meie investeerimispoliitika, riskitaluvus, juhtimisstruktuur ja tehnoloogia valik olid erinevad.   

Ja nüüd olete nagu Andres ja Pearu, püüdes end kõvema mehena näidata?

Virumaale tuleb kõrvuti kaks tõenäoliselt maailma väikseimat rafineerimistehast. Kas nüüd kõige väiksemat, aga tänapäeval nii väikseid enamasti ei ehitata. Suurem tehas oleks kapitalikulu kohta kindlasti parem. Nii VKG kui ka Eesti Energia püüavad leida sünergiat oma tootmisplatsil.

Suur infrastruktuur tuleb rajada koos tehaste ja energeetikakompleksiga niikuinii. Arendajal on kasulikum omada rafineerimistehast enda territooriumil, sest gaas, õli, elekter on olemas ja seda arendajate hoovide vahel jagada ei saa.

Teine küsimus on juhtimine ja kolmas probleem tehnoloogiavalik, mis sõltub investeerimisstrateegiast ja riskitaluvusest. Selge on see, et ühise asja ajamiseks peab särtsu ka olema, kuigi meil ühiseid asju ka olnud.

Mu meelest te käite ainult kohtu vahet?
Meil ei ole ühtegi kohtuasja omavahel olnud.

Kas te mitte ei käi kohut Uus-Kiviõli kaeveloa pärast?

Me käime kohut Eesti riigiga, sest kaeveloa andis keskkonnaministeerium välja ebaseaduslikult.

Kumma ettevõtte, Eesti Energia või Viru Keemia Grupi õlitootmistehnoloogia on parem?

Igal tehnoloogial, Enefitil, Petroteril kui ka vanal Kiviteril on oma eelised. Kõik sõltub eesmärgist, kas ajada taga suuremat töökindlust, lühemat tasuvusaega või väiksemat kasvuhoonegaaside emissiooni.

Enefiti tehnoloogia paistab esitlusel väga ilus, aga sellisel tehasel on tehnilised riskid, mis maksavad. Meie äri on kohutavalt kapitalimahukas, sest tuleb investeerida neli kuni viis eurot rauda, et saada üks euro käivet aastas. Ehitusele kulub kolm, peaaegu neli aastat, raha raisatakse ära, ja siis sõltub projekti tasuvus sellest, millal raha hakkab tulema.

VKG on väga väike firma, mis on võtnud riske konservatiivselt. See eristab meie ja Eesti Energia investeerimisfilosoofiat. Ma ei saa öelda, et Eesti Energia tehnoloogilised lahendused on valed, kui on julgust ja raha võtta suuremaid riske, siis võid olla tulevikus palju paremas olukorras. Meie oleme valinud teise tee, mistõttu meie areng on olnud väiksemate sakkidega, aga püsivam.

Kokkuvõttes on teil üks uus õlitehas püsti, Eesti Energial on ka, aga ei tööta.
Ma ei kommenteeri seda.

Kumb firma enne rafineerimistehase püsti saab?

Meil on väike edumaa. Meil on ehituspakkumiste voor käes, aga Eesti Energia alles alustas viimast projekteerimisfaasi. Me oleme kindlad, et suudame toota rafineerimistehase jaoks vajaliku koguse õli, mistõttu julgeme tehast ehitama hakata.

Kas see tähendab, et Eesti Energia on võtnud suuremaid riske kui VKG?

Meie valisime aastakümneid Eestis kasutusel olnud tehnoloogia, mida arendasime edasi. Meie Petroter on Atomenergos välja töötatud Galoteri jätk. Eesti Energia on töötanud vana baasil välja täiesti uue tehnoloogilise skeemi, loomulikult on seal rohkem sõlmi, mida ei ole enne olnud. Tehnoloogiline risk tähendabki seda, et kui on olemas töötav tehas, siis on iga uus võimalik käivitada mõne kuuga. Kui teed esimest korda, siis on keerulisem.

Kas maksumaksja peaks olema murelik?

Kui Eesti Energia õlitehase käima saab, siis ei peaks olema. Eestis on õnneks ka erakätes õlitööstus, millega saab võrrelda investeeringute tasuvust.

Mida teie arvate Eesti Energia Ameerika põlevkivivarust?

Ma ei taha seda kommenteerida, kuigi mul on oma arvamus.

Kui Eesti Energia põlevkivielektrijaama Jordaanias käima saab, siis teeb see ju kadedaks?

Miks kadedaks? Põlevkivielektrijaamu on maailmas palju – Saksamaal, Iisraelis, selles ei ole midagi erilist. Põlevkivielektrijaama tehnoloogia ei ole Eesti oma, see on Alstomi või Foster Wheeleri oma. Õli tootmisel on Jordaanias potentsiaali. VKG oli Jordaanias enne, kui Eesti Energia sinna kutsuti, aga meie võimekus jäi väikeseks. Jordaania riik pooldab seda, ei saa seda alahinnata.

VKG on väike firma, mis ei suuda maailmas tehnoloogiat pakkuda, sest meil ei ole sellist insener-tehnilist baasi. Neid kohti, kus põlevkivi­äri edukalt ajada, ei ole väga palju, sest see eeldab poliitilist ja maksukeskkonna stabiilsust. Võrreldes teiste riikidega on Jordaania hea koht õliäri ajamiseks. Venemaal, Ukrainas või Serbias on väga raske õlitehaseid rajada, sest investeering eeldab stabiilsust. Isegi Eestis on äri ajamine väga närviline, sest kuigi poliitiline kliima on stabiilne, siis maksupoliitika on hüplik. Kui 11 aastat ehitada ja siis riik ütleb, et sellest ühest eurost, mis pidi tulema kasumiks, tuleb suur osa ära võtta, siis on investeering valesti tehtud.

Eesti Energia juhi Sandor Liive meelest tuleks põlevkivi maksustada nn naftamaksuga ehk seada põlevkiviõli maksukoorem sõltuvusse nafta maailmaturu hinnast. Mis teie arvate naftamaksust?

Iga põlevkivitonni töötlemine annab riigile 18 eurot makse.

Sel aastal maksame 45 miljonit ja 2016. aastal ligi 80 miljonit eurot makse riigile. Eesti põlevkivil ei ole väärtust. Maapõuest toodud põlevkivi tuleb rikastada pikas väärtus­ahelas: infrastruktuur, energiakompleks, õlitööstus ja järeltöötlus.

Põlevkiviõli ei tohi segamini ajada maagaasi või naftaga, mida on võimalik puurimise järel kaugete maade taha transportida. Põlevkivi tuleb võrrelda ligniidi, pruunsöe, vase- või alumiiniumimaagiga. Põlevkivi on maavara, millesse tuleb teha suured kapitaliinvesteeringud kohapeal, et maak toodeteks töödelda. Kuna Eestis ei ole ettevõtete tulumaksu, siis on kaudsed maksud väga kõrged. Riik võtab raha kümnel erineval moel.

Erimärgistatud kütuse kasutamise keelamise tõttu maksame koos Eesti Energiaga kaevandustööde eest 15 miljonit eurot aktsiisi aastas rohkem. CO2 on Eestis topeltmaksustatud: 2 eurot tonni eest Eesti riigikassale ja tuleb osta ka CO2 kvoot Euroopa Liidult. Peale selle kasvavad veekasutus- ja jäätmete ladestustasud.

Ühesõnaga – uusi makse pole vaja, sest Eesti riik on põlevkivitööstuse juba niigi kõrgelt maksustanud?

Eestis võib kaevandada 20 miljonit tonni põlevkivi, millest õlitööstusse läheb vaid viis miljonit tonni aastas. Põlevkivi tuleks rohkem vääristada ja võimalikult palju investeerida õlivabrikutesse, sest neil on neli korda suurem lisaväärtus, mis pole muud kui jagatav raha. Elektritoodang nagunii väheneb, aga kui toota 7-8 teravatt-tundi elektrit, siis sellest ka piisab.

Vaja oleks arendada õlitööstusi 7 miljoni tonni põlevkivi töötlemiseks. Selleks kulub 500–600 miljonit eurot. Eesti Energia tegi õlitehase, mis maksab 200 miljonit eurot ja suudab töödelda kaks miljonit tonni põlevkivi.

Kui järeltöötlus ka lisada, siis on investeeringu suurus 1–1,2 miljardit eurot. Eesti riik seisab praegu etapis, kus on vaja väga palju investeerida. Eesti Energiasse paneb riik kapitali, VKG kaasab laenudena pankade raha. Riik võidab juba siis, kui investeeringuid tehakse.

Kui õlitööstuskompleks on valmis, siis töökohtade ja muude lisandväärtustega võidab riik veelgi rohkem. Praegu ei ole õige aeg maksude tõstmiseks.