Miks eurokriis läbi ei ole

Foto: http://media.economist.com/sites/default/files/imagecache/full-width/images/print-edition/20120421_FND001_1.jpg

Kas eurokriis on möödas? «Jah ja ei,» võiks vastata. «Jah» selles mõttes, et hetkeriskid on vähenenud. Aga «ei», kuna ühisraha ellujäämine pole kindel – ning seetõttu võib stress uuesti ägeneda.

Parimaks märgiks usalduse taastumisest on vahe vähenemine raskustes riikide ja Saksamaa laenukulude vahel, mida võib põhjendada kolme faktoriga. Esiteks Saksamaa sooviga euroala koos hoida; teiseks kriisiriikide valmidusega täita võlausaldajate nõudmisi; ning kolmandaks Euroopa Keskpanga (EKP) otsusega astuda söakaid samme (nt odavlaenud pankadele ja riigivõlakirjade ostukampaania võimalus) vaatamata Bundesbanki vastuseisule.

Kõige selle valguses on spekuleerijad rõõmsasti pidu pidanud.

Kuid sellega lugu ei lõpe. Valuutaliit peaks olema pöördumatu rahaline abielu. Isegi raske abielu võib püsida koos pikemalt kui paljud arvavad, kuna lahutus läheks niivõrd palju maksma. Aga kuna romantika on kadunud, on kooselu habras – olgu siis lahkuminek nii kulukas kui tahes. Euroala on raske abielu. Kuid kas ta võib paraneda?

Hea abielu on selline, millese abikaasad astuksid taas, kui oleks valikuvõimalus. Ja paljud liikmed seda täna kindlasti ei teeks, kuna kooselust on kujunenud paras luupainaja, täis kannatusi ja pahatahtlikkust. Läinud aasta neljandas kvartalis oli euroala SKT ikka veel 3 protsenti alla kriisieelse tipu – USA oma aga 2,4 protsenti üle selle. Itaalia SKT oli selsamal perioodil 2000. aasta tasemel, 7,6 protsenti allpool kriisieelset tipptaset. Hispaania vastav (kurb) protsent oli 6,3, töötusmäär aga juba 26 protsendi kõrgustes. Kõik kriisimajandused, Iirimaa välja arvatud, on olnud languses juba aastaid. Iiri majandus on sisuliselt stagnatsioonis. Isegi Saksa SKT oli vaid 1,4 protsenti kriisieelsest tipust kõrgemal, eksport aga nõrgestatud peamiste partnerite põduruse pärast.

Kui kõik euroala liikmed tänase seisuga rõõmsalt taasliituksid, oleksid nad küll ühed meeletud masohhistid. Vaieldav on isegi see, kas Saksamaal tegelikult «seespool» parem on: jah, neist on küll saanud eksporditšempion ja väljavedu ületab suuresti sisseveo, kuid reaalpalgad ja sissetulekud on surve all. Samal ajal on kriisiriikide poliitiline kangas kulumas viledaks. Sisemaine viha ja välissuhete teravus vaevab nii võlausaldajaid kui võlgnikke.

Mis küll peaks juhtuma, et see kriisis abielu paraneks?

Vastus koosneks kahest komponendist: esiteks tuleks majandused võimalikult kiiresti terveks ravida; teiseks juurutada reformid, mis aitaksid välistada katastroofi kordumist. Need kaks on omavahel seotud: mida tõenäolisemaks muutub tervisest pakatav tulevik, seda kiirem peaks olema tänane taastumine.

Majandustervis taastuks kolme teguri koosmõjul: üle jõu käivate minevikuvõlgade korstnassekirjutamine; tasakaalustamine; ja praeguste disproportsioonide rahastamine. Üritades ette kujutada kui kaugele see kõik jõuda võiks, kaldun ma arvama, et tüüpiliste föderatsioonide stiilis riskijagamised ja eelarveülekanded jäävad euroala puhul ära. Euroala integreerub küll tunduvalt enam, kuid jääb selles osas Austraaliast, Kanadast või USAst kaugele maha.

Mis võlgade korstnassekirjutamist puudutab, käiks jutt palju suurematest summadest kui Kreeka puhul juhtus. Mis veelgi enam, korrigeeringute kulud kallataks langevate hindade ja palkade kaudu kriisiriikide kraesse – seda suuremal määral, mida kõrgem on reaalne võlamägi ja mida kopsakamaid korstnassekirjutamisi vaja läheb. Ning korstnasse tuleb ilmselt kirjutada nii riigi- kui pankade võlga. Selle tõe tunnistamisele punnitakse praegu raevukalt vastu – küllap siiski tulutult.

Veelgi olulisem on teekond korrigeeringute ja kasvu taastumise poole. Mis saab olema pikk ja vaevaline. Eeldame näiteks, et Hispaania ja Itaalia majandused hakkavad kasvama kiirusega 1,5 protsenti aastas (milles ma kahtlen). Ikkagi veniks kriisieelsete tipptasemeteni jõudmine 2017. või 2018. aastani: 10 kaotatud aastat. Veelgi enam – ebaselge on ka see, mis sellise kasvu tekitaks. Potentsiaalsed tarned ei taga iseenesest veel tegelikku nõudlust.

Eelarvepoliitika on vastuoluline. Hispaania moodi riigid, mis kannatavad tänaseni erasektori vanade ja pahade võlgade pärast, tõenäoliselt erasektoris laenuandmise, -võtmise ja kulutamise taassündi ei näe. Välisnõudlus saab olema nõrk, peamiselt seetõttu, et paljud liikmed katsuvad samaaegselt rahanduspoliitikat koomale tõmmata. Ning kindlasti ka seetõttu, et pole kaugeltki selge, kas kriisiriikide konkurentsivõime on otsustavalt paranenud – erandiks ehk Iirimaa. Sest tegelikult osutavad märgid sellele, et Itaalia konkurentsivõime välisturul on Saksamaaga võrreldes halvenemas. Jah, väliskonto puudujäägid on vähenenud, kuid seda suures osas koduste majanduslanguste tõttu.

Samal ajal on EKP antud laenuraha, mis küll hoidis ära nõrkade riikide (ja nendega seotud pankade) maksekatkestused, nõudnud eelarvete tempokat koomaletõmbamist. Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) kahtlused antud olukorra jätkusuutlikkuse kohta tembeldas ELi majandusvolinik Olli Rehn oma hiljutises kirjas ministritele «mõttetuteks». Mida ma tõlgendaksid kui märki ülitundlikkusest. Selle asemel, et võtta kuulda kogenud abielunõustaja soovitusi, heidetakse need hoobilt kus see ja teine.

Need kes usuvad, et euroala katsumused on nüüd seljataga, eeldavad ilmselt kas erakordset majanduslikku kannapööret või siis sügavates majanduslangustes sumajate vankumatut tahet edasi ukerdada, aasta aasta järel. Kumbki eeldus ei tundu usutav. Veelgi enam: soovitud pikaajaliste reformide nagu pangandusliidu ja suurema riskijagamise väljavaated näivad olevat üsna kauge tuleviku muusika.

Palju tõenäolisem on, et tekib ühepoolsetel kärbetel ja korrektuuridel põhinev liit. Kas partnerid elavad oma lepitamatutele vastuoludele vaatamata igavesti õnnelikult koos edasi? Vähemalt mulle tundub, et vastus on ilmne. Ja kui mul on õigus, siis ei saa hädad kuidagi läbi olla.

Copyright The Financial Times Limited 2013