Üha enam doktoreid leiab töö erafirmas

Ettevõtja Lauri Ilison ei plaani oma doktorikraadi varjama hakata – ta lubab kandideerida vaid töökohtadele, millel on uhke olla doktor. Foto: Raigo Pajula

Eesti ülikoolides kaitseb kraadi iga aastaga üha rohkem doktoreid ning peaminister Andrus Ansipi 2011. aastal sõnastatud unistus «üle teadusasutuste äärte erasektorisse voolavatest» doktoritest jõuab täitumisele üha lähemale.

Aasta alguses Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas Eneli Kindsiko kaitstud magistritööst selgub, et kui aastatuhande vahetusel Tartu Ülikoolis doktorikraadi omandanutest oli kümme aastat hiljem ülikooliga tööalaselt mingil määral seotud 79 protsenti, siis 2005. aasta lennust seitsme aasta pärast vaid 63 protsenti. Kindsiko sõnul on tulemus loomulik, kuna doktoreid tuleb Eesti ülikoolidest iga aastaga üha enam ning kõik nad ei mahu ülikoolidesse tööle.

Haridusministeeriumi statistika pakub väitele tõestust – alates taasiseseisvumisest on kaitstud doktorikraadide arv iga aastaga oluliselt suurenenud. 1992/1993. õppeaastal kaitstud ühest doktorikraadist sai 2010/2011. õppeaastaks suisa 250, mis oli paljuski tingitud küll vanade doktoriõppekavade sulgemisest ja vajadusest kraad kiiresti ära kaitsta, kuid ka 2011/2012. õppeaastal lõpetas doktoriõppe 190 inimest.

Õigusteadlasel karjäärieelis

Kindsiko uuringust selgus muu hulgas, et näiteks Tartu Ülikooli akadeemilistest töötajatest 61 protsenti teenib põhipalgana (vastavalt alampalgamäärale) alla ning vaid iga neljas üle Eesti keskmise palga. See pakub ühe seletuse, miks kõrgelt haritud noored hoopis era- või avalikku sektorisse tööle kandideerivad.

Seda, kas firmad kõik doktorikraadiga spetsialistid ka väärikalt vastu võtavad või lastakse doktoritel tööotsinguil üle riigipiiride valguda, on veel vara öelda, kuid positiivseid näiteid Eesti ärisektorist saab siiski tuua.

Näiteks advokaadid soosivad oma kildkonnas alates 2010. aastast doktorikraadi omandamist, võimaldades õigusteaduste doktoril ilma pikema töökogemuseta kohe vandeadvokaadiks tõusta.

Õigusteaduste doktor Ants Nõmper oli 2005. aastal äsja kraadi kaitsnuna Eestis üks väheseid doktorikraadiga vandeadvokaate. Ta oli juba doktorandiks astudes kogemusega vandeadvokaat ning teadustööd tegema õhutas teda pigem soov vahelduse järele.

«Olin juba neli-viis aastat büroos advokaadina töötanud ja tundsin, et võiks veel edasi õppida,» rääkis Nõmper. «Kokkuleppel tööandjaga saingi kaks aastat töölt eemal olla ja selle ajaga doktoriõpingute sisulise osa ära teha.»Nõmperi sõnul on doktorikraad end igati ära tasunud, kuid palgalisa või eeliseid töös see talle siiski ei anna.