Maripuu: maksude muutmine kiirkorras peab olema välistatud

Redgate Capitali partner Veikko Maripuu. Foto: Postimees

Erinevalt mitmete poliitilistest jõudude kinnitusest ei ole maksusüsteem Eesti tänase kukkumise peamine põhjus. Maksude muutmine kiirkorras ning üksikotsused maksunduses peavad olema välistatud ja selles protsessis tuleb populismi vältida niipalju kui mõistuspäraselt võimalik, kirjutab Redgate Capitali partner Veikko Maripuu.

Eelarve- ja majandusdebatte jälgides tundub, et Eestis valitsus tegutseb kui usin tuletõrjeüksus, kes kustutab väljakutsete peale kartmatult ja mehiselt tuld. Kuid samavõrra tundub, et nii valitsuses kui avalikus sektoris tervikuna on lood kehvad koostöö ja tulekahjude edaspidise vähendamise planeerimise osas.

Juba paar aastat tagasi, mil Eesti majanduskasv küündis mitmekohaliste numbriteni oli võimalik hinnata, et selline tempo ei kesta kaua - laenuturu tasakaalustamatus ja kodumaise tarbimise ulatus olid selleks liiga massiivsed. Paralleel spordist - võhma saab pikaajaliselt arendada, kuid kümmet kilomeetrit ei jookse saja meetri tempoga isegi Keenia imemehed, valgetest inimestest rääkimata.
Eesti hoog baseerus aga väga kõval dopingul - selleks oli ebaharilikult odav ja massiivne välisraha. Võta sportlaselt doping ja pikas jooksus kukub kokku ka kümne kilomeetri tavapärane tempo, saja meetri sprindikiiruse hoidmisest rääkimata.

Kui lõpuks ka valitsuse tasemel saabus arusaamine, et Eesti jaoks on käes kehvemad ajad, tuli ilmsiks järgmine häda -professionaalsust on nappinud mitte enam niipalju suure pildi hindamise, vaid valikute ettevalmistuse faasis.

Millega tegeleb rahandusministeerium?
Riigi tulude planeerimisel on hulk nüansse - mõnede sektorite areng toidab rohkem otseseid, teised kaudseid makse, mõned tulud on rohkem seotud tarbimise, teised jälle investeeringute mahuga. Kuid suures osas sõltub riigi tulude laekumine nominaalsest majanduskasvust.
Siiski pole rahandusministeerium ja valitsus suutnud Eesti majanduse kukkumisele adekvaatselt reageerida - uute majandusprognooside väljahõikamine tuleb riigi rahade planeerimise seisukohalt ikka kui suur üllatus.

Valitsuselt ei saa nõuda, et seal tegutseks salapäraselt võimekad nõuandjad, kes peaks täpselt teadma, milliseks kujuneb majanduskasv kolmandas, järgmise aasta esimeses kvartalis või mõne eesoleva aasta peale kokku.
Küsimus on, et miks ei toimu juba eelnevalt erinevate stsenaariumide läbimängimist ning miks see ei ole jätkuv protsess.

Mis juhtub riigis juhul, kui nominaalne majanduskasv kukub pluss kuuelt nulli. Nullilt miinus viieni, jne. Miks peame baasstsenaariumist erineva majanduskasvu ennustuse korral leidma valitsuse iga paari kuu järel olukorrast, kus kogu segadus algab jälle otsast peale?
Näiteks pankade puhul on erinevate majandusarengu stsenaariumide läbitöötamine ja mõjude hindamine finantstulemustele suhteliselt elementaarne protsess. Riigi puhul aitaks selline stress-testing hinnata, kui palju laekub riigile konkreetses majandusolukorras tulusid ja seeläbi planeerida tegutsemine pikema aja peale ette.
See aitaks ära hoida kiirkorras tehtud sunnitud otsuseid, mida kabineti liikmed peavad tegema paari päeva jooksul. Me ei tea, kas need otsused, mis tehakse kabineti istungil suure surve all ning milles saavutavad eelise tugevama närvikavaga, võib-olla ka nahaalsemad ministrid on Eesti jaoks parimad otsused.

Viimaste aastate väga hoogne kulude kasvatamine tähendab, et avalikus sektoris on veel kindlasti ruumi kärbetele. Ettevõtjad ja eraettevõtted saavad vajadusel tehtud nii 20 kui 40-protsendilised kärped ning tegelevad samal ajal ka tulude suurendamise võimaluste otsimisega. Kes sellega hakkama ei saa, see varsti enam selles valdkonnas ei pruugi tegutseda. Avalikus sektoris peaks tegema sarnaselt - kes muutund olukorras ülesannetega hakkama ei saa, vabastab oma koha. Valitsuses peaksid selle eest eelkõige vastutama rahandus- ja peaminister.
Ruumi on ka muudele meetmetele.

Jah, stabilisatsioonireserv ei jää puutumata, kuid reservide kasutamise kriteeriumid tuleb väga selgelt määrata - kuhu seda raha kulutatakse, mis viisil tulevikus reserve jälle suurendama hakatakse. Jah, Euroopa Investeerimispanga poolt selgelt alla turuhinna pakutava intressimääraga laenude kasutamine võib täna, kus Eesti jaoks teised investorid on sügavalt skeptilised - olla otstarbekas samm. Laenude tingimused tuleb teha läbipaistvaks ja arusaadavaks ning laenude võtmise otstarbekus, laenude maksimumsuurus ja eelkõige laenude kasutamise valdkonnad peavad olema aga hästi põhjendatud otsus.
Üks enim tasakaalustatud debatte vajav teema on seotud maksudega. Maksude muutmine kiirkorras ning üksikotsused maksunduses - olgu selleks mõne üksiku maksu kiirkorras tõstmine või langetamine - peavad olema välistatud ja selles protsessis tuleb populismi vältida niipalju kui mõistuspäraselt võimalik.

Praegune maksupoliitika ei ole Eesti tänaste hädade põhjus
Erinevalt mitmete poliitilistest jõudude kinnitusest ei ole maksusüsteem Eesti tänase kukkumise peamine põhjus. Kui oleks, siis oleks põhjuseks liiga (sise)tarbijasõbralik maksupoliitika, kuid see oleks liiga kergekäeline järeldus.

Põhjuseid tuleb otsida Eesti maksebilansist. Viimase viie aasta jooksul on Eestisse tehtavad otseinvesteeringud loovutanud oma koha - ja suurelt - lühiajalistele investeeringutele, milleks olid Skandinaavia pankade laenud oma siinsetele tütardele.

Ka otseinvesteeringute struktuur on muutunud. Kui varem olid need pea täielikult uued investeeringud, siis sel sajandil on hüppeliselt kasvanud need summad, mida Eestis tegutsevad välisettevõtted on Eestis teeninud, kuid pole veel Eestist välja viinud - ka sellised summad kajastatakse otseinvesteeringute all.

Investeeringud ja eksport. Ja veel kord eksport
Seega Eesti praeguse majandusseisu pole esile kutsunud mitte meie maksusüsteem vaid totaalne tasakaalustamatus, millele pani aluse oma olemuselt lühiajaline raha meie majanduses. Lisaks praegusele globaalsele surutisele.
Mis tähendab seda, et senist tasakaalustamatust tuleb tulevikus oluliselt parandada - see tähendab konkurentsivõime parandamist, uute otseinvesteeringute ligimeelitamist ja ekspordi kasvu. Seega ka maksude võimaliku muutuse korral tuleb eelkõige vaadata selle eesmärgi esiplaanile seadmist.

Mõistlikku lahendust ei saavutata nii, kui keerame otsestele maksudele mõned head protsendid juurde või kehtestame astmelise tulumaksu. Ka Eesti-sisese tarbimise kasvatamine ei anna, vähemalt sellises maailmas nagu me seda tunneme - avatud piiridega üha globaliseeruv maailm - piisavalt alust Eesti (pikaajaliseks) majanduskasvuks. Ettevõtlus ja ettevõtjad - nii Eesti enda omad kui ka on välisinvestorid - on need, kes peavad tagama Eesti suutliku majanduskasvu. Ettevõtlust pärssivate maksudega on seda kindlasti palju raskem saavutada. See tähendab, et kindel eelis kuuluks otseste maksude vähendamisele - ja kui ei saa kuidagi teisiti kui tuleks ette võtta ka mõne maksuliigi tõstmine - siis sel juhul olgu see parem tarbimisega või kinnisvaraga seotud maks.

Alates Eesti iseseisvast majandusarengust on Eesti jooksevkonto olnud negatiivne, ka see ei saa enam pikalt samamoodi jätkuda. Konkurentsivõime ja ekspordi teemat tuleb silmas pidada maksusüsteemi ehitamisel, ettevõtluse meetmete väljatöötamisel, haridussüsteemis ja mujal. Ükski meede pole liiga palju, rõhutama peaks ka pehmete väärtuste tähtsust. Konkreetse ettepanekuna võiks Vabariigi Presidendile ning valitsusele, kuid ma kohalikele omavalitsustele teha ettepaneku paari järgneva aasta jooksul majandusvaldkonnas senisest tunduvalt enam tunnustada olulist ekspordipanust näitavaid ettevõtteid ja ettevõtjaid. Paari järgneva aasta jooksul võib-olla ainult neid.
Kui üldse midagi, siis Eesti jõukuse pikas perspektiivis tagavad mitte laenud, vaid eksport.