IT võiks olla veduriks Eesti majandusele

Eesti ITK Demokeskuse uue juhi Rain Laane sõnul toimivad IT-teenused Eestis osaliselt küll hästi, kuid siiski mitte kõikjal – kui maksuametiga saab Skype’i teel asjad üldjuhul aetud, siis politseisse tuleb ütlusi minna jätkuvalt andma kohapeale. Foto: Egert Kamenik

Eesti IKT Demokeskuse juhiks valitud Microsofti Balti piirkonna juhi Rain Laane sõnul võiks IT-valdkond olla seitsme aasta pärast Eestis juhtiv majandusharu.

Millega IKT Demokeskus tegeleb?

Demokeskus on 38 partnerit koondav mittetulundusühing, mille eesmärk on edendada Eesti IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) eksporti ja riigisisest innovatsiooni.

Maailmas on palju räägitud, kui vahva e-riik on Eesti. Tõepoolest, meil on palju asju, millest välismaailm alles und näeb. Kui käia konverentsidel, siis seal räägitakse asjadest, mida võiks teha, ja meie ütleme, et meil need juba toimivad.

Näiteks digiallkirjastamine toimib meil juba üle kümne aasta, apteegist saame digiretsepti abil osta rohtusid jne, rääkimata muudest e-teenustest. Kogu selle asja aluseks on rahva usaldus riigi ja IT-süsteemide vastu.

Paljudes riikides imestatakse, et kuidas me seda kõike teeme ning kuidas me ei karda, et valitsus teab meie inimestest liiga palju. Suur­britannias näiteks pole võimalik rahva usaldamatuse tõttu praegu ja veel mõnda aega ID-kaardi projekti läbi viia, see eeldaks inimeste mõttemaailma muutumist.

Demokeskus on tegutsenud neli aastat ja need aastad oleme põhiliselt panustanud Eesti IKT ekspordi edendamisse. See on ülipalju kasvanud, lausa mitu korda!

Mida me ekspordime?

Eesti idufirmad on tegijad. Kui vaadata nende arvu elanike kohta, on Eesti maailmas tipus. Põhjus, miks meil start-up’e ehk idufirmasid on nii palju ja miks nad ekspordivad, peitub Eesti väiksuses – selles valdkonnas pole mõtet teha firmat ainult Eesti turu jaoks, vaid tuleb võtta kohe laiem haare.

Demokeskus ise midagi ei müü, meie tahame piltlikult öeldes anda ettevõtetele õnge, kala peavad nad ise kinni püüdma. See algab haridusest, turundusmaterjalidest, koostöö tegemisest.

Mulle meeldib koostöötegemist illustreerida kullapoe näitega: paljudes linnades on kullapoed kogunenud lähestikku ja kuigi nad on konkurendid, mõistavad nad, et nii tuleb sinna rohkem inimesi ja kõik võidavad. Samamoodi on Eesti IKT-ettevõtetega.

Viimase kolme-nelja aastaga on toimunud muutus mõtteviisis ja see väljendub selles, et kui üks Eesti firma on välismaal edukas, kaasab ta ka teisi Eesti firmasid ja koos on võimu teha ära mõni suurem projekt.

Viimasel ajal on kuulda olnud arvamusavaldusi, et Eesti e-tiigri tervis on halvenenud. Mis te sellest väitest arvate?

Kui räägime riigilahendustest, siis tõsi – IT pole viimasel ajal olnud enam riigi prioriteet, see areneb ise. Kuid e-tiiger ei ole surnud, vaid nagu on öelnud Taavi Kotka (endine Nortali juht, praegune IT-asekantsler – toim) – ta möllab erafirmades.

Loomulikult on meil valdkondi, kus võiks tehnoloogia abil tööprotsesse veelgi parandada. Näiteks on meil kohti, kus ei saa kohalikus omavalitsuses digiallkirjaga asju aetud. Hiljutisest elust on mul endal isiklik kogemus politseiga, kui saatsin neile digiallkirjastatud kuritööteate koos piltide ja materjalidega.

Uurija tahtis, et tuleksin kohale, annaksin ütlusi ja kirjutaksin käsitsi allkirja. See on mõttekoht. Politseile saab küll saata digiallkirjaga dokumente, aga kui pakkusin neile, et teeme videointervjuu Skype’i abil, kuna ma olen tihti välismaal, siis seda meil teha ei õnnestunud.

Samas näiteks saab maksuametiga Skype’i teel suhelda ja nõu küsida. See osa riigist toimib, kuid politseil on veel arenguruumi. Tahame Demokeskuse abil ka riigi sees näidata inimestele neid kohti, kus e-teenused võiksid meie elu veelgi hõlpsamaks teha. Tehnoloogilised võimalused on ju kõik olemas ning sageli sõltub teenuste parandamine vaid inimestest ja tahtest.

Jõuame hariduseni – kui koolis anda korralik IT-haridus, tulevad koolipingist kindlasti innovaatilisemad inimesed, kes oskavad tehnoloogiaid paremini kasutada. Nad teevad oma protsessid efektiivsemaks ja võidavad rohkem aega.

Siiski, IKT on meie visiitkaart. Kui praegu moodustab see kogu Eesti SKTst 5,5 protsenti, siis 2020. aastaks võiks see majandusharu olla Eestis juhtival positsioonil ja anda SKTst 13 protsenti. See eeldab, et kui praegu on meil sektoris hõivatud 17 000 inimest, võiks see arv olla 50 000.

Kust me need inimesed võtame?

Tuleks lihtsustada kvaliteettööjõu sissetoomist Eestisse. Räägime siinkohal tippinseneridest, tippdisaineritest. Praegu on neid väljastpoolt euroliitu Eestisse väga keeruline tuua. IKT-haridust tuleb tõhustada, vastuvõtt nendele erialadele peaks olema suurem, kaks korda suurem, kui on praegu.

Selles vallas on tööjõupuudus ja tuhat haritud valdkonnaspetsialisti leiaksid kiiresti tööd. Kriitikud ütlevad, et kümme protsenti Eesti elanikkonnast on töötud, et miks te sealt ei võta töötajaid. Siin on ümberõppe küsimus – igaühest lihtsalt ei saa programmeerijat, tarkvaraarendajat või analüütikut.

Kui palju koolidest igal aastal IT-spetsialiste tuleb?

Paar tuhat. Võiks kaks korda rohkem tulla. Positiivseid arenguid on olnud, kuid need pole piisavad. Haridus, mis nad saavad, on töötegemise alustamiseks täiesti hea. Ka magistri- ja doktoriharidus Eestis on hea.

Tõsi, alati saab muidugi paremini ja alati võiks olla rohkem välisprofessoreid. Peaksime püüdma rohkem meelitada siia ka välistudengeid, kuid praegu on nii, et kui tal saab kool läbi, peab ta lahkuma, sest tema elamisluba ei pikendata. Olen lahkuma pidanud tudengitelt hiljem tagasisidena kuulnud, et nad tunnevad väga puudust ID-kaardist ja sellepõhistest teenustest.

Milline on Eesti inimeste üldine IT-haritus?

Meil on peres kaks tütart, kes käivad viiendas ja seitsmendas klassis. Vanemal lapsel pole olnud ühtegi arvutiõpetuse tundi, nooremal on. See on kummaline. Arvutiõpetus ei ole kooliprogrammis kohustuslik, kuid see peaks seda kindlasti olema ja algama võimalikult vara. Kui koolis arvutiasjandust ei õpetata, siis õpivad lapsed seda ise. See on analoogne seksuaalkasvatusega – kui paneme pea liiva alla ja sellest ei räägi, siis nad saavad selle ise selgeks küll, kuid tulemus ei pruugi olla see, mis meile meeldib.

IT-asjade õpetamisel tuleks rohkem tähelepanu pöörata pehmetele teemadele nagu näiteks ohud internetis, autoriõigused. Et kui sa teed klassikaaslasest oma telefoniga filmi või pildi, siis kas on OK seda kuskile üles laadida. Täna enamikes koolides sellistest asjadest ei räägita, kuid seda oleks hädavajalik teha, sest internetis toimub meie teine elu.

Räägitakse, et koolikotid on rasked ja peaks võtma kasutusele tahvelarvutid. Aga enne kui me otsustame tahvlid kasutusse võtta, peaks mõtlema, mida õpilased nendega teevad. Kui nad nendega ainult mänge mängivad, siis nad ei arene. Kui tahvlites on õpikud, siis see on väga hea mõte ja sinna me võiksimegi jõuda.

Milline on IT homne päev?

Kõigepealt tooksin välja pilvetehnoloogiate arengu. Veel mõnda aega tagasi pidime me tööd tegema kontoris, sest meie andmed olid seal arvutis. Kui lõppes tööpäev, jäi töö pooleli ja sellega sai jätkata järgmisel päeval. Tänapäeval on andmed pilves, nendele pääseb ligi kust iganes ning see on muutnud meie töötegemist oluliselt paindlikumaks.  

Nutiseadmete võidukäik täna on ilmne. Kui mõnel üritusel palutakse näiteks telefoni teel hääletada, siis pea kõigil on nutitelefonid taskus. Kui sa lähed poodi, siis külmkapp või külmkappi kasutav pereliige on OneNote`i pannud poe ostunimekirja ja sa ostad selle järgi.

3-4-aastat tagasi ei olnud tahvelarvuteid, kuid praegu inimesed armastavad puutetundlikke asju ja näpuga puudutamist. Klaviatuur kui selline kaob ära, asemele tuleb häältuvastus, puutetundlikkus, liigutustega saad oma soovid edastada ning tulevikus arvuti räägib sinuga. Näiteks minu auto räägib minuga – kui ma tahan helistada, siis ma ütlen, et helista ja ta tõesti helistab. Paar aastat tagasi oli see kõik veel ainult tehnoloogiaentusiastide pärusmaa.

Tehnoloogiast on saanud tarbekaup. Sa ei pea olema doktorikraadiga teadlane, et seda kasutada ja see tuleb samamoodi nagu vesi kraanist, elekter seinast.