/nginx/o/2013/02/13/1570448t1hae8b.jpg)
Rikka maailma majandushädad läkitavad tapamajadesse üha rohkem hobuseid. Tulemuseks on odava hobuseliha uputus, mis regulaatorite meelehärmiks ebaseaduslikult toiduaineahelasse on hakanud imbuma.
Maailm on täis üleliigseid hobuseid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iirimaal, kus hobuse omamine «Keldi tiigri» buumiaastail staatusesümboliks sai, tapeti mullu võrreldes 2008. aastaga (mil globaalne majanduskriis hammustama hakkas) 10 korda rohkem hobuseid. USAs tekib ametlikel andmetel 100 000 üleliigset hobust aastas, Suurbritannias tehti 2012. aastal tapamajades lihaks 9000 hobust – ligi kaks korda rohkem kui vaid kolm aastat tagasi.
Soovimatute hobuste ridade täienemine ning sellest tulenev hoogtöö tapamajades ongi üks keskseid tegureid hobuselihakriisis, mis Euroopa toidutööstust on tabanud.
«Loomapasside süsteemi, mis on mõeldud reguleerimaks hobustega kauplemist ja nende tapmist ning tagamaks, et liha ei satuks toiduaineahelasse, kuritarvitatakse laialdaselt,» ütleb Roly Owers ülemaailmsest hobuste heaoluga tegelevast organisatsioonist World Horse Welfare Charity. «Väheväärtsulike loomadega kauplemine on järsult kasvanud. See on üsna sogane maailm.»
Kõige silmatorkavam on nimetatud protsess Iirimaal, kus on 1 miljardi eurone tõuhobuste aretamise tööstus ning hinnanguliselt 110 000 spordihobust – kõige tihedamalt asustatud «hobustemaa» Euroopas. 2007. aastal torkas Iirimaa silma 12 633 tõuvarsa sünniga, mis oli rohkem kui Prantsusmaal ja Suurbritannias kokku.
Majanduskriisi tõttu osutub aga üha suurem hulk hobuseid üleliigseteks, paljud lõpetavad tapamajas. Mullu sattus registreeritud tapamajadesse ligi 25 000 hobust – aastal 2008. oli vastav arv vaid veidi üle 2000. Kasvab ka hüljatud hobuste arv, 2010. aastal konfiskeerisid Iiri võimud neid 2364, mida oli kolm korda rohkem kui viie aasta eest.
«Igal noorel oli oma hobune. Aga kui majanduslangus tuli, oli kõigil vesi ahjus. Hobuseid ei jaksatud enam pidada,» ütles Pat Hyland, üks farmeritest, kes Iirimaal hobuseliha müüma on hakanud.
Mullu muutus olukord niivõrd pingeliseks, et Iiri tõuhobuste aretajate liit (Irish Thoroughbred Breeders Association, ITBA) pöördus raskustes omanike poole kirjaliku avaldusega. «Selle asemel, et oma hobune põllule nälgima jätta, on parem kasutada registreeritud tapamaja teenust, kohelda teda humaanselt,» ütles ITBA tegevjuht Shane O'Dwyer.
Kuid see pole üksnes Iiri probleem. USA valitsuse 2011. aasta raporti andmetel oli hobuste hülgamine teravas tõusus, koormates kohalikke võime. Majanduslanguse ja hobuste tapmise keelu tõttu eksporditi 2010. aastal USAst Mehhiko ja Kanada tapamajadesse 138 000 hobust.
Heategevad organisatsioonid kurdavad ka probleemide pärast Suurbritannias, mis on puudutanud isegi tulusat traavlitööstust. «Inimeste arv, kes endisi traavleid soovivad, kuivab kokku. Tavainimene ei saa neid endale enam lubada,» ütles traavlite varjupaiga Racehorse Sanctuary nõukogu liige Graham Oldfield.
Oldfieldi sõnutsi on «huupi ja valimatu tõuaretus» tekitanud traavlite ülejäägi, kellel pole mingeid edu võimalusi – ega kohta, kuhu minna.
«See pole vaid Briti probleem. Meile tuuakse hobuseid ka Itaaliast, Hispaaniast,» ütles ta. «Ootejärjekorras on 74 hobust, iga nädal tuleb vähemalt kahele omanikule ära öelda.»
Copyright The Financial Times Limited 2013