Põllutoetused hakkavad kasvama 2016. aastal

Põllumeeste otsetoetused hakkavad kasvama 2016. aastal. Illustratsioon: graafika: Silver Alt

Põllumajanduse otsetoetused kasvavad Eestis 2019. aastaks umbes kolmandiku võrra suuremaks kui tänavu, kuid nende saamine läheb keerukamaks.

Põllumajanduse otsetoetused külmuvad kolmeks aastaks umbes 133 miljoni euro tasemele, sest Eesti riik eelarvest otsetoetusi enam maksta ei saa. Et summad ei väheneks, saab Eesti tasandada otsetoetuste makseid maaelu investeeringute summade arvelt. Vastav kokkulepe sündis eelmisel nädalal Euroopa Liidu ülemkogul. Uue perioodi eelarve vajab veel Euroopa Parlamendi heakskiitu.

Suure muutusena tuleb Eestil 2014. aastal kasutusele võtta toetusõiguste süsteem.

«Eesti ei soovi toetusõiguste süsteemi, aga Euroopa Komisjon leiab, et kahesugust põllumajanduspoliitikat ei saa olla,» lausus põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder (IRL). «Vaidlus toetusõiguste süsteemi üleminekuaja üle seisab veel ees.»

Viimane tagab põllutoetuste saamise ka maad omamata, kui pärast toetusõiguse saamist tuleb põllumaa müüa. Samuti tuleb hakata arvestama karmimate keskkonnanõuetega põllumajanduse otsetoetuste taotlemisel.

Põhivõitjaks riigikassa

Seederi sõnul tahab Eesti uuel eelarveperioodil maaelu arengutoetusi kulutada senisest enam investeeringuteks toidu tootmisse ja põllumajandusse. Ta kinnitas, et uue asjana kujundatakse osa maaelu arengutoetusi finantsabifondiks, mis annab põllumeestele laenugarantiisid või ka otse laenu investeeringute tegemiseks.

Euroopa Liidu eelarvest Eestile makstav põllumajanduse otsetoetus kasvab uuel eelarveperioodil 2014–2020 kaks korda. Seni oli see umbes 500 miljonit eurot, uus summa aga on üks miljard eurot. Kasv on soliidne, peamine võitja on riigikassa, mis pääseb lisamaksest otsetoetustele.

Kuivõrd senisel eelarveperioodil maksis Eesti riik umbes 250 miljonit lisaks Euroopa rahale, ongi tegelik summa suurenemine umbes 250 miljonit eurot. Euroliidu toetus kasvab aasta-aastalt, jõudes 2019. aastaks 170 miljoni euroni aastas.

Seeder märkis, et hinnanguliselt on see siis 75 protsenti Euroopa keskmisest, kuid see on suhtarv, mis sõltub teiste riikide poliitikast ja võib tegelikult olla ka väiksem. 2013. aastal on pindalatoetus umbes 53 protsenti euroliidu keskmisest (143 eurot hektar).

Samuti on hinnanguline 196-eurone hektaritoetus võetud aluseks 2011. aasta maakasutusse järgi. Kui põllumajandusmaa kasutamine kasvab, võib tegelik toetus olla hektari kohta väiksem.

Põllumajandus-kaubanduskoja juhataja Roomet Sõrmuse sõnul on poliitikud ja diplomaadid kahtlemata teinud eelarvekõnelustel head tööd, kuid toetuste kahekordsest kasvust rääkida on ekslik.

«Põllumajandus on eelarvekõneluste suurim võitja, Eesti riigieelarvet aitab suur muutus, aga minu peamine mure on selles, et põllumajanduse otsetoetused kasvavad pärast inflatsiooni mahaarvamist reaalhindades umbes kümme protsenti,» lausus ta.

Kullamaa valla taluniku Einar Pärnpuu osaühing sai mullu enam kui 100 000 euro eest ühtset pindalatoetust.

«Eks töövõit on rõõmustav, aga see ei ole erilisi hüüdeid väärt,» arvas ta. «Põllumajandustoetused võiks Euroopa Liidus olla kõikidel võrdsed või puududa üldse, aga siis peab ka Inglise kuningannale makstav pindalatoetus olema null.»

Eesti, Läti ja Leedu põllumeeste soov oli, et 2020. aastaks oleks meie ühtne pindalatoetus 90 protsenti Euroopa Liidu keskmisest. Praeguste arvutuste järgi saab see aga olema 75 protsenti keskmisest.

«Eesti ja Euroopa põllumehed on ühes majandusruumis, vilja müüme ühel börsil, masinaid ostame Saksamaalt, USAst või mujalt samade hindadega,» lausus Pärnpuu.

«Traktorite hinnad Saksamaal on madalamad kui meil,» märkis Pärnpuu, viidates tüüpilisele probleemile, mille põhjuseks ilmselt Eesti turu väiksus ja müüjate olematu konkurents.

Ühtse pindalatoetuse kasvu varjupooleks on põllumaa rendihindade kasv. Minister Seeder märkis, et kaks kolmandikku piimakasvatusest käib Eestis rendimaal. Rendihind on tema andmeil keskmiselt 80–90 protsenti ühtse pindalatoetuse määrast.

Ka Pärnpuu märkis, et pindalatoetuste kasvust võidavad ennekõike maaomanikud. «Selle raha eest, mis meile põllumajandustoetusi vähem makstakse, ostavad Lääne-Euroopa investorid meie põllumaad kokku,» lausus ta.

Investeering siinsesse põllumaasse saab otsetoetuste kasvuga ilusa preemia. Otsetoetuse saamiseks ei pea maaomanik tegema enamat kui korra aastas niitma.

Ka Seeder näeb probleemi selles, et otsetoetuste kasv loob soodsa olukorra passiivseks maakasutuseks, sest kord aastas niita on igal juhul väiksem kulu hektaritoetusest.

Maaomanike erisused

Seeder märkis, et Eesti sooviks siduda ühtse pindalatoetuse maksmise maakasutusega: toetuse saaja peaks tõesti maad kasutama tootmiseks, karjatama loomi, kasvatama vilja või rohusööta. Samas kinnitas ta, et Eestil pole lootust seda ettepanekut Euroopa Liidu Nõukogus läbi suruda.

Seederi kinnitusel on vastuseisu põhjuseks vanade Euroopa Liidu riikide korraldus, kus toetusõigus ja maa omamine ei ole seotud. Maa võib müüa koos põllumajandustoetuste saamise õigusega või ka ilma. Seetõttu on ministri sõnul vanades liikmesriikides keeruline hakata eristama maaomanikke, kes tõepoolest toodavad, maaomanikest, kes pigem on kinnisvarainvestorid.

Seeder kinnitas, et hoolimata Eesti vastuseisust bürokraatia kasvule tuleb meil uuel perioodil samuti üle võtta toetusõiguste süsteem.

Positiivne muutus on aga see, et kaob senine piirang, mille järgi oli põllumajandustoetusi õigus saada vaid 2003. aastal registreeritud põllumaal. Kuna kasutuses oleva põllumaa hulk on kasvanud, siis registreerib PRIA uuesti kasutuses põllumaa, millele on õigus küsida toetusi.

Euroliidu põllumajanduspoliitika teine suur haru, maaelu arengutoetused jäävad uuel perioodil umbes samasse mahtu praegusega. Ministeerium koostab praegu arengukava, mis on selle raha jagamise aluseks.