Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/02/08/1561370t1hc779.jpg)
Pärast 26,5 tundi kestnud kohtumisi, koosolekuid ja vaidlusi jõudsid Euroopa Liidu riigijuhid eile õhtupoolikul lõpuks kokkuleppele ühenduse eelarves aastateks 2014–2020. Eelarve kohustused on 960 miljardit eurot, liikmesriikide tehtavate maksete pool 908,4 miljardit.
Võrreldes eelmise eelarveperioodiga kahaneb eelarve 3,3 protsenti. Võrreldes algul eurokomisjoni poolt lauale pandud variandiga on kärbe 7,87 protsenti, mis rõõmustab eelkõige netomaksjaid riike, nagu Suurbritannia, Saksamaa, Holland, Taani ja Rootsi.
Eesti delegatsioon suutis enne tippkohtumist seatud kolme peamist eesmärki kaitsta. Olgugi et loodavat Euroopa ühendamise fondi CEF kärbiti 50 miljardilt eurolt umbes 30 miljardile, on selle sees 23 miljardit transpordiprojektidele, milles omakorda jäi täielikult alles 10 miljardit eurot CEFi ülekantud ühtekuuluvuspoliitika raha.
Just viimane on see allikas, millest Eestil ja teistel lähiriikidel on võimalik taotleda Rail Balticu raudteeprojekti rahastamist. Seega andis ülemkogu Rail Balticule rohelise tule, kuigi seda nimeliselt lõppdokumendis ühelgi real ei mainita.
Eesti ühes Läti, Leedu ja Ungariga saab ühtekuuluvuspoliitika raha laeks 2,59 protsenti rahvuslikust kogutoodangust. Teistele on laeks 2,35 protsenti kogutoodangust.
Ohtu õnnestus vältida
Põllumajanduse otsetoetused kasvavad 2020. aastaks 75 protsendi tasemele ELi keskmisest, kusjuures debattide lõppetapil õnnestus Eestil ka vältida ohtu nn hamba tekkeks otsetoetuste tasemes, kus 2013. aasta toetused koos Eesti enda makstava rahaga ehk nn top-up’iga olnuks suuremad kui 2014. aasta toetused.
Selle kompenseerimiseks anti Eestile konkreetne summa ja järgmisel aastal pole top-up enam lubatud. Samas tuleb leppida maaelutoetuste taseme langusega, kuid see oli ette teada.
Peaminister Andrus Ansip ütles pärast tulemuste selgumist Brüsselis Postimehele, et riigijuhtide üksteisemõistmine oli kõnelustel küllalt hea. «Atmosfäär oli konstruktiivne,» rääkis ta. «Võib meenutada – kuigi ei tahaks – ülemkogusid, kus pingeid on märksa rohkem olnud.»
Ansip ütles, et Eesti seisukohalt on kõige olulisem just pikaajalise kokkuleppe saavutamine. «Alternatiiv oleks olnud iga-aastaste eelarvete juurde tagasi minek. See oleks tähendanud suhteliselt suurt katastroofi nii Eesti kui Euroopa Liidu jaoks tervikuna,» kinnitas ta.
«See oleks tähendanud permanentseid läbirääkimisi, see oleks tähendanud, et pikemaajaliste projektide rahastamine oleks olnud kas päris välistatud või vähemalt tõsiselt häiritud,» lisas Ansip.
Peaminister tõdes, et Eestile on eraldatud 5,89 miljardit eurot, mis on märkimisväärne summa. «Sellele võib mõttes lisada veel miljard eurot, mis on mõeldud Rail Balticu tarvis Eesti territooriumil,» rääkis ta.
See raha pole küll veel Eestil taskus, sest rahastatavad projektid võistlevad omavahel, kuid Ansipi sõnul on ta veendunud, et Eestit, Lätit ja Leedut Varssaviga ühendav raudtee on kogu euroliidu jaoks nii oluline, et see saab rahastuse.
Eelarvearutelu algusest neljapäeval võis siiski soovi korral leida dramaatilist: kõigepealt lükkus algus edasi kaks ja pool tundi, kuna ülemkogu eesistuja Herman van Rompuy vajas aega lauale pandavate ettepanekute viimistlemiseks.
Seejärel lükkus algus veel tunni, kusjuures järjekordsest hilinemisest teatanud ametnik kirjutas delegatsioonidele, et loodab sellest hoolimata sõpradeks jääda. Briti peaminister David Cameron säutsus, et Van Rompuy peab novembrikuistest numbritest allapoole tulema või kokkulepet ei tule.
Seejärel saabus uus teade, et algust lükatakse veel kaks tundi edasi. Nii hakkas tunduma, et eelarvekõnelusi ei suudeta alustadagi, mis siis veel lõpust rääkida.
Tegelikult ei nihkunud kõneluste algus mitte niisama edasi, vaid seda aega kasutas ülemkogu eesistuja Van Rompuy suurte riikidega kõneluste pidamiseks, et panna lauale mingi plaan, mida võiks edasi arutada. Samuti kohtus kärpimiste eestvõitleja Suurbritanniaga sarnasel positsioonil asuvate riikide, nagu Rootsi ja Holland, esindajatega.
Kui ametlik osa kell pool üheksa õhtul lõpuks 5,5-tunnise hilinemisega pihta hakkas, ei pannudki Van Rompuy lauale konkreetset paberit oma pakkumistega, vaid vaidlus läks edasi üldsummade ümber.
Algusest peale kõneldi numbritest, mis olid väiksemad nii algsest eurokomisjoni pakkumisest kui novembris tehtud Van Rompuy pakkumisest. ELi netomaksjate riikide huvi oli eelkõige üldine kärbe kindlalt paika saada, et seejärel edasi kaubelda konkreetseteks eesmärkideks kuluvate summade üle.
Teised riigid väitsid samas, et on võimatu anda heakskiit mingile üldnumbrile, kui pole teada, kuidas seda raha jaotatakse. Sellest seisust läksid riigijuhid Brüsseli aja järgi juba pärast keskööd esimesele üle tunni pikkusele vaheajale.
Kohtumise alguses sai riigijuhtide ees sõna ka Euroopa Parlamendi president Martin Schulz, kelle meelest on kõnelused kulgenud nuripidi. Tema sõnul arvab parlament, et algul tuleb panna paika prioriteedid, milleks euroliidu eelarvet kulutada, ja seejärel rääkida konkreetsetest summadest. Ta kahetses, et seekordsel tippkohtumisel on kõneks ainult raha.
Õigus öelda «ei»
Schulzi esinemine ei olnud pelgalt vormitäide, sest europarlamendil on õigus kokkuleppele ka «ei» öelda. Parlamendi rõhuv enamus on suurema eelarvemahu poolt, et ELi eesmärgid ei jääks lihtsalt sõnakõlksuks, vaid leiaksid ka elluviimist.
Eesti alaline esindaja Euroopa Liidu juures, suursaadik Matti Maasikas tõi esile kaks olulist erinevust võrreldes euroliidu eelmiste eelarvekõnelustega. «Üks suur erinevus on see, et lõplik vastutus on nüüd ülemkogu eesistujal Van Rompuyl,» märkis ta. «2005. aastal oli vastutus eesistujariigil ja lõpliku leppe sõlmis Briti peaminister Tony Blair.»
Teine oluline erinevus on europarlamendi roll. «Parlamendil on rohkem võimalusi oma sõna öelda kui eelmisel korral,» ütles Maasikas. «Parlament tahab suuremat eelarvet, sealhulgas rohkem finantseerimist omavahendeist ja kindlaid sissetulekuallikaid, nagu osa käibemaksust või eraldi finantstehingute maks. Seega tahab parlament, et euroliidu eelarve oleks liikmesriikidest vähem sõltuv.»
Van Rompuy esitas selle üle ööpäeva kestnud maratoni jooksul liikmesriikide juhtidele kaks pakkumist: esimese reede varahommikul ja teise pärastlõunal. Viimane sai ka kompromissi aluseks.
Ajakirjaniku sõidukulud tasus Euroopa Komisjon.