Suurbritanniast ja Prantsusmaast ongi kujunenud eelarvelahingu peamised vastaspooled.
Eile õhtul kõlas hulgaliselt hoiatusi, et kokkulepe – mis on küll reaalne – ei tule kergelt kätte. Vaidlused keerlevad Brüsseli kaadri palkade, teadusuuringuteks eraldatavate summade ja mitme muu küsimuse ümber.
Et rahuldada nii britte kui prantslasi, käib Van Rompuy kõigi eelduste kohaselt välja sellise summa nagu 972 miljardit eurot (jutt on aastatest 2014-2020), pakkudes sügavamaid kärpeid eelarvemaksete vallas, aga tagasihoidlikumaid kohustuste osas.
Kohustused kujutavad endast maksimaalset rahasummat, mille EL seitseaastakuks kinnitab – ning neid summasid on eelarvetest kõneldes alati ka kasutatud.
Maksete puhul räägitakse aga kuutuste kokkulepitud piirmäärast. See number on alati natuke väiksem, sest mõned projektid ei lähe käima, mõnikord jäävad kasutamata otsetoetuste rahad.
Juba üle aasta kestnud läbirääkimiste vältel on Briti peaminister David Cameron alati keskendunud maksetele, väites, et see number peegeldab paremini rahasummat, mis Briti riigikassast ELiga seotud kohustuste täitmiseks välja võetakse.
Ühtlasi on sel summal see tore omadus, et ta on väiksem – seega euroskeptilistele Briti valijatele vähem vastukarva.
Venitades vahet maksete ja kohustuste vahel suuremaks, võib Van Rompuyl õnnestuda imeline trikk: saavutada olukord, kus võidumeesteks saavad end kuulutada nii Cameron kui Prantsuse president François Hollande.
Eile ringlesid Brüsselis aga jutud, et makseid võidakse kärpida lausa 30 miljardi euro võrra, misläbi tekiks selline summa nagu 900 miljardit eurot. Kohustusi aga kärbitaks vaid 15 miljardi euro jagu – see summa oleks pigem 960 miljardi euro kandis.