Kuigi mainitud 1300 kinnisvaraomanikku see ei lohuta, moodustas hapude laenude osakaal kogu laenuportfellist siiski suhteliselt marginaalse osa.
«SEB oli 2012. aasta lõpu seisuga välja andnud 39 945 kodulaenu, millest pikemaajalises võlgnevuses oli 808 laenu (2,02 protsenti), neist ligi 700 on olnud võlas rohkem kui aasta,» sõnas SEB panga eraisikute suuna arendusjuht Triin Messimas, lisades, et on näha rõõmustavat trendi, et pikaajaliste võlgnevuste arv ja osakaal jätkuvalt väheneb. «Pikka aega võlas olevatest laenudest jõuab sundtäitmiseni vaid väike osa – enamikuga laenusaajatest leiame siiski muud lahendused,» ütles ta.
Küsimusele, millest tuleb see, et ajal, kui inimestel on hakanud justkui paremini minema, on sundmüüke rekordiliselt palju, on pankadel samuti kindel vastus olemas. Võib öelda, et tegemist oli n-ö sundmüükide haripunktiga, kuna müüki läks vara, mille omanike probleemid olid alanud aastaid varem.
«Periood probleemide algusest kuni sundmüügini on üldiselt pikk. Reeglina on need kliendid masu ajal makseraskustesse sattunud ja muud panga pakutud lahendused ei ole aastate jooksul loodetud tulemust toonud. Makseraskustes klientide puhul kasutame sundmüüki viimase võimalusena,» edastas Swedbanki pressiesindaja Mart Siilivask panga seisukoha.
Et tulevikus probleemsete laenude osakaalu ohjes hoida, on pangad hakanud loobuma n-ö lõtvadest ärikommetest. Swedbanki juht Priit Perens märkis möödunud nädalal Postimehe ajakirjanikega raadios vesteldes, et pank ei võta enam laenutagatiseks laenutaotleja sugulaste kinnisvara. Teisisõnu ei saa oma vanaema suvilat enam pandiks panna, kuna surutise ajal jäid paljud käendajadki kohtutäituritele näppu.