Tuumajäätmete käitlemine vajab selget strateegiat

Eesti Energia tuumaprojektide juht Andres Tropp. Foto: Liis Treimann

Tuumajäätmete käitlemise strateegia peab paigas olema juba enne projektile lõpliku heakskiidu taotlemist, seda ei saa tulevikku lükata, kirjutab Eesti Energia tuumaenergeetika osakonna juhataja Andres Tropp.

Täna Postimehes ilmunud artikli «Tuumajaam on parim elektriallikas» pealkirjale on raske vastu vaielda, kuid sisu üle sooviks küll tõsiselt diskuteerida. Eriti selle üle mis puudutab tuumajäätmeid ja nende haldamist. Artiklis avaldatust jääb mulje, et tuumajäätmete käitlemise probleem on asi, mille võib rahulikult lükata kaugesse tulevikku. See on paraku väga ekslik arusaam, mis ei vasta ka tänastele praktikatele.

Tänane praktika uute tuumajaamade ehitamisel näeb nimelt ette, et tuumajäätmete käitlemise strateegia peab paigas olema juba enne projektile lõpliku heakskiidu taotlemist. Strateegia ei pea olema üheselt fikseeritud, see võib sisaldada mitut erinevat võimalikku lahenduskäiku, kuid ta peab olema olemas. 50 aastase ooteperioodi võtmisel, nagu soovitab artikli autor, langeb koheselt ära kasutatud tuumkütuse ümbertöötlemise võimalus, mis on üks kõige tõhusamaid tuumkütuse mahu vähendamise võimalusi. Sel teel väheneb kõrgradioaktiivsete jäätmete hulk ca 10 korda. Mida väiksem on aga jäätmete maht seda väiksemad on ka nende käitlemise kulud.

Häirivaks asjaoluks on artiklis ka jäätmete käsitlemine homogeense grupina mida nad tegelikult ei ole. Radioaktiivsed jäätmed jagunevad madala, keskmise ja kõrge radioaktiivsusega jäätmeteks, millest iga liik nõuab erinevat lähenemist. Seejuures tuleb madala ja keskmise radioaktiivsusega jäätmete käitlemiseks olla valmis juba tuumajaama käikuandmise esimesest päevast. Seegi eeldab tuumajäätmete käitlemise strateegia kujundamist juba ammu enne seda, kui jaam käiku antakse.

Kui suured on jäätmete käitlemise kulud?

Rahvusvahelistest allikatest on võimalik leida väga palju materjale radioaktiivsete jäätmete käitlemise kulude kohta. Kuna madala ja keskmise radioaktiivsusega jäätmete käitlemisega on tegeletud juba aastakümneid, siis on päris täpselt teada ka nendega seonduvad kulud. Kõrgradioaktiivsete jäätmete puhul see nii selge ei ole, sest sügavatesse maa-alustesse hoidlatesse matmist on hakatud detailselt kavandama alles üsna hiljuti. Viimasest tingituna ei osata päris täpselt hinnata ka viimasega seonduvaid kulusid. Lähtudes olemasolevatest kogemustest on hetkel levinumaks seisukohaks, et radioaktiivsete jäätmete käitlemise kulu moodustab umbes 15 protsenti elektri hinnast (mitte 1protsent nagu kommenteeritavas artiklis kirjas).

Samas tehnoloogia areneb ja jäätmete sügavmatmine ei pruugi aastakümnete pärast olla enam praktikas kasutatavaks lahendiks kuna teadlased töötavad pidevalt kõrgradioaktiivsete jäätmete ümbertöötlemise tehnoloogiate kallal eesmärgiga vähendada nende aktiivsust ja ohtu ümbritsevale keskkonnale. Selle ajendil on ka Soome Tuumaohutuse agentuuri direktor Jukka Laaksonen tõdenud, et kes teab, võib olla ei hakata täna Soomes valmivat kõrgradioaktiivsete jäätmete matmispaika kunagi kasutama sellisel kujul nagu seda täna plaanitakse.

Kui palju võiks tuumajaama projektist saada tellimusi rahvuslik tööstus?

Kommenteeritavas artiklis on pakutud, et 75 protsenti tuumaelektrijaama rajamisest moodustavad „otsesed ehituskulud", mistõttu võiks Eestil selletõttu olla Soome ees suur eelis. Raske on hinnata mida mõistis artikli autor otseste ehituskulude all. Küll aga on praktikast olemas meil viide, mis tuleneb Soome lahe põhjakaldalt. Nimelt seadis Soome TVO Olkiluoto kolmanda reaktori ehitamisel endale eesmärgiks, et ca 35 protsenti tuumajaama ehituseks tehtavatest allhangetest võiksid minna Soome ettevõtetele. Täna tuleb tunnistada, et see eesmärk pole ajaproovile vastu pidanud ja kodumaistele ettevõtetele minevate allhangete maht jääb märgatavalt alla kolmandiku projekti üldmahust. Eesti võimaluste hindamisel tuleks arvesse võtta ka seda, et meie tööstuslik baas on Soome omast märksa kitsam.
Mis on tuumajaama projekti elluviimisel kõige tähtsam?

Tuumaenergeetika on võrreldes teiste elektritootmise liikidega märksa enam reglementeeritud kuna ohutuse absoluutne prioriteetsus ei võimalda jaama käitamisel isetegevust ja improviseerimist. Selles kontekstis on oluline töötada välja tuumaenergeetika alane seadusandlus ja poliitilised seisukohad, mis kataksid kõiki olulisi küsimusi, alates jaama püstitamisest kuni jaama täieliku demonteerimiseni. Tegemist on väga tõsise väljakutsega, sest Eesti tänane seadusandlik pagas piirdub peamiselt rahvusvaheliste kokkulepetega ühinemisega (mis loomulikult on väga oluline). Tuumaenergeetikat käsitlev siseriiklik regulatsioon on aga tasemel, mis ei võimalda tuumajaama projekti isegi tõsisemalt planeerima hakata.

Tuumaprojekti edukaks ellurakendamiseks on lisaks vajalik terve rea asjaolude õnnelikku kokkusattumist. Samas kõik otsustavad ikka inimesed. Kompetentsed inimesed loodavas rahvuslikus tuumaohutuse regulaatoris ja operaatorettevõttes. Sel suvel lõpetavad enda koolitee Rootsi Kuninglikus Tehnikaülikoolis kolm esimest tuumaenergeetika magistrit, kelle õpinguid Eesti Energia on toetanud. Kogemuste omandamise eesmärgil aitab ettevõte leida neile nüüd vajalikud praktikakohad. Samas pole see piisav Eesti võimaliku tuumajaama projekti ellurakendamiseks. Sel eesmärgil kavandavad Eesti juhtivad ülikoolid koostöös Eesti Energia ja välispartneritega tuumaenergeetika õppekava väljatöötamist Eestis. Rahvusvahelise hariduskoostöö võimalusi hakatakse hindama ka mai teisel poolel Tallinnas toimuval IRIS'e reaktori arendusmeeskonna kohtumisel.