Maablogi: kuidas jõuab tervisealane väide toidu pakendile?

Tervisealane väide. Foto: Leiburi kodulehekülg.

Põllumajandusministeeriumi toidu üldnõuete büroo peaspetsialist Haidi Kanamäe kirjutab Maablogis, et tarbija kaitsmiseks oleks vaja reguleerida terviseväidete esitamist toidu pakendile.

Tarbijate suurenev huvi oma tervise suhtes on Kanamäe hinnangul andnud toiduvalmistajatele väga soodsa võimaluse teha just tervisealastest väidetest tugev turustusvahend ning tuua oma toode seeläbi paremini esile. Tihti kaasneb sellega tema sõnul ka täiendava hinna lisamine.

«Suures plaanis võib toidupakenditel esitatavad väited jagada kaheks: toitumisalased ja tervisealased väited. Toitumisalane väide on selline väide, mis annab mõista, et toidul on kasulikud toitainelised omadused,» kirjutab Kanamäe ja selgitab, et toitumisalaste väidete hulka kuuluvad väited energia, toitaine või mingi muu aine sisalduse kohta (näiteks «suhkruvaba», «lahja/light», «kiudaineallikas» jne).

Tervisealane väide on selline väide, mis annab mõista, et toidugrupi, toidu või selle koostisosa ja tervise vahel on seos. Tervisealane väide on näiteks «Vitamiin B12 osaleb rakujagunemise protsessis», selgitab Kanamäe.

«Neile esitatavad nõuded puudutavad eelkõige toiduvalmistajaid, kes peavad tagama väite tõesuse ja põhjendatuse. Väidete kasutamise reguleerimise esmane eesmärk on just tarbija kaitsmine, et edasiantav sõnum oleks piisavalt tõestatud, täpne ning ei eksitaks,» lausub Kanamäe.

2011. aastal viis TNS Emor läbi uuringu Eesti elanike toitumisharjumuste ja toidukaupade ostueelistuste kohta. Uuringust tuli muuhulgas välja, et toidu tervislikkust peab ostuotsuse tegemisel väga tähtsaks ligi 63 protsenti küsitletutest. Samas selgus ka, et inimesed mõistavad tervislikkust väga erinevalt, näiteks rohkelt puu- ja köögivilju toiduvalikus, toiduvaliku mitmekesisus, lisaainete vähene sisaldus toidus, toidu Eesti päritolu.

Tervislikuna saabki käsitada kogu toitumist, mis peaks olema võimalikult mitmekülgne ja vaheldusrikas ning ka tarbitavad toidukogused peaksid olema mõõdukad. Ükski toit eraldi ei ole  kahjulik või kasulik, tervislik või ebatervislik.

Väited peavad olema põhjendatud

«Oluline on, et kõik esitatud väited oleksid teaduslikult piisavalt põhjendatud ega eksitaks tarbijat. Ja kui me mingite toidu täiendavate omaduste eest rohkem maksame, siis eeldame, et need omadused ja toime ikka tegelikult ka olemas on,» ütles spetsialist.

Enamik toiduvalmistajaid teab Kanamäe arvates kindlasti, mida nad pakendile kirjutavad, kuid paraku juhtub sekka ka neid, kes toote paremaks müügiks panevad peale reklaamlausena väite, mis on teistel sarnastel toodetel. Selline väide võib olla leitud ka näiteks internetiavarustest.

«Selles, kas see sobib ka konkreetse toiduga või kas sellel üldse mingit tõepõhja all on, ei saa alati kindel olla. Näitena võib tuua sõna tervis vms sõna, mida laialt tahetakse kasutada ja erinevatest aspektidest vaadatuna võiksime selle sõna «kleepida» enamikele toitudele. Samas on need sõnad liiga üldised, et aru saada, kuidas konkreetne toit siis tervislik on,» arutleb Kanamäe.

Seetõttu ei olegi lubatud sellised üldised väited üksi, vaid tuleb viidata ka konkreetsele ainele toidus ja selle toimele.

Kui valmistaja soovib oma tootel mingit tervisealast väidet esitada, esitab ta selle hindamiseks Euroopa Toiduohutusametile. Piisava teadusliku tõenduse korral lisatakse tervisealane väide heakskiidetud väidete nimekirja.

Selleks hinnatakse, kas valmistajapoolsed teaduslikud andmed (põhjendused, uuringud jms) kinnitavad piisavalt kirjeldatud toimet ja kas ainet, mille kohta väide esitatakse, on tootes sellises koguses, et normaalse tarbimise juures lubatud «eriefekt» saavutatakse.

Kui taotlus tagasi lükatakse, siis ei tähenda see alati, et selle väite puhul «eriefekti» ei saavutata ning selles osas on uks lõplikult suletud. Tagasilükkamise põhjuseks on pigem see, et esitatud teaduslikud andmed ei olnud piisavad väite tõestamiseks. Peale täiendavate uuringute läbiviimist, võib esitada uue taotluse, mille puhul hinnatakse asja juba täiendavate andmete valguses.

Iga konkreetse väite sõnastuse ettepanek ja tingimused  selle esitamiseks on tulnud taotlejalt, kes väidet kasutada soovib. Nende kasutamine ei ole kellelegi teisele kohustuslik. Kuna väiteid on hindamiseks esitanud väga paljude riikide toiduvalmistajad, siis võivad mõned  sõnastused tunduda meile tõepoolest natuke kummalised.

Kui valmistaja on tahtnud just sellist toimet välja tuua ja väide on leidnud teaduslikku tõestust, siis pole Euroopa Toiduohutusametil põhjust seda keelata. Lisaks peaksid sõnastused olema keskmisele tarbijale arusaadavad (mitte nt keerulised meditsiinilised terminid). On ka ilmselge, et nimekirja lisatud väidete eestikeelsed vasted peaksid püsima võimalikult lähedased originaalile.

Nimekirjast kasu ka teistele toidutootjatele

«Lisaks terviseväite põhjendatusele on teine väga oluline aspekt, et kõikide väidete esitamine on vabatahtlik. Nende esitamise reguleerimise eesmärk ei ole keelata mingite toitude müüki ega väidete kasutamist,» kirjutab Kanamäe ja lisab: «Vastupidi, heakskiidetud väited annavad võimaluse neid kasutada ka nendel toidutootjatele, kes ei suuda ise vajalikke teaduslikke uuringuid läbi viia ja tõendusmaterjali kokku panna. Eelkõige puudutab see just väiksemaid ettevõtteid, kellel tuleb ainult kindlaks teha, kas tema toode vastab tingimustele, mis on väite esitamise aluseks.»

Erinevad väited, mida toidul esitatakse, peavad Kanamäe hinnangul andma tarbijale kindlustunde, et nende sisu on igati põhjendatud ja toidul vastav toime tõepoolest on.

Heakskiidetud terviseväidete nimekirja kehtestamine annab ka Eesti toiduvalmistajatele võimaluse kasutada teiste valmistajate poolt hindamiseks esitatud (ja heakskiidetud) väiteid. Kui Eesti toiduvalmistaja kasutab erineva sõnastuse, kuid sisult sama tähendusega väidet, on veterinaar- ja toiduamet järelevalve tegijana selles suhtes kindlasti paindlik ja vaatab iga konkreetset väidet eraldi, teatab Kanamäe lõpetuseks.