Teet Soorm: lihatootjad ootavad suve

Rakvere Lihakombinaadi ja Talleggi juhatuse esimees Teet Soorm. Foto: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Jaanuaris on olukord Euroopa lihaturul selline, et ostja dikteerib turgu ja siga või kana tuleb tootjal müüa kahjumiga. Tulevast trendi näitab tapamajja minevate emiste tõusev hulk – siit on tulemas suuremat sorti tootmise langus üheksa kuu pärast, kirjutab Rakvere Lihakombinaadi ja Talleggi juhatuse esimees Teet Soorm.

«Kes kannatab, see kaua elab»– nii võiks 2013. aasta alguses kirjeldada Eesti kana-  ja seakasvatajate strateegilist tegevusplaani.  Ja kes ei kannata..., no sel tuleb tootmist koomale tõmmata. Olukord on küllaltki skisofreeniline. Hetkel praktiliselt puuduvad asjaolud, mis lähiajal lihatootja kasuks töötaksid, aga negatiivseid faktoreid jätkub – kõrged kulud, madalad tulud.

Koos USA põuaga eelmisel suvel ja järjest tugevneva energiahinnaga seotuse tõttu (biokütused!) on sööt käesoleval sügisel rekordkallis. Liha juurdekasv tekkib söödast ja seda sõltuvust ei saa liha tootjahinnas kuidagi ignoreerida – ligikaudu 2/3 liha hinnast on sööda kulu. Kuigi näiteks searümba hind on varasemate aastatega võrreldes suhteliselt kõrge, siis pole see ometi piisav katmaks tõusnud omahinda.  Jaanuaris on olukord Euroopas selline, et ostja dikteerib turgu ja siga või kana tuleb tootjal müüa kahjumiga. Tulevast trendi näitab tapamajja minevate emiste tõusev hulk – siit on tulemas suuremat sorti tootmise langus üheksa kuu pärast.  Eriti just Baltikumi ja Poola jaoks on täiendavaks piiravaks asjaoluks Venemaa elussea ekspordikeeld, mille lõppu pole ette näha. Tarbimine on Euroopas stagneerunud ja isegi langemas. Inimeste sissetulekute langus tingib lihatarbimise vähendamist või kallimate toodete vahetamist soodsamate vastu. Sea sisefilee ja kanafilee hinnad on meie eksportturgudel juba pikemat aega madalseisus.

Samas on lihatööstuste olukord Eestis ja Baltikumis tunduvalt rõõmsam. Tooraine on suhteliselt odavalt käes ja Baltikumi turul on tarbimine täies hoos. Toiduainete turu maht kasvas eelmisel aastal jõudsalt ja ulatub juba vaata et samale tasemele nelja aasta taguse buumiajaga. Nüüd tasuvad ära varasemad investeeringud tootearendusse ja kaubamärki.  Kõik see ilu kehtib muidugi täiel määral nende osas, kellel oma loomakasvatust pole. Allakirjutanu tööandjate Rakvere ja Talleggi puhul on riskid rohkem tasakaalus – looma- ja linnukasvatus keeruline, lihatoodete müük väga hea. Homme on võib-olla vastupidi.

Suvel peab hakkama midagi juhtuma. Sügisel ennustasid prognoosid 1,3-protsendilist lihatoodangu langust Euroopas – see tundub praegu ilmselgelt liiga madal pakkumine. Kas toodangu langus ka hindu tõstab on riskantne prognoosida. Ettevaatlikuks teeb ennustatav majanduslangus ELis ja sellega kaasnev lihatarbimise vähenemine. Ennustati ligikaudu 1-protsendilist langust, kuid arvan, et ka see arv on liiga vähe pakutud. Tõsi – tarbimise langus tekib eelkõige kallima liha arvelt ja veise tarbimine langeb kõige rohkem, samas kui soodsama kanaliha ning erinevate vorstitoodete tarbimine võib koguni tõusta. Kuna Põhja-Euroopas ja Baltikumis tundub konjunktuur endiselt tugev olevat, pole erilist siseturu nõudluse langust oodata. Tugevat plussi ootaks aga Aasia poolt, kus globaalsetest trendidest tingituna peaks mitmete meile huvipakkuvate toodete hinnad taas tõusma hakkama. Kui nüüd peaks veel juhtuma nii, et ka söödahinnad sügisel alla lähevad, siis võivad ellujäänute kannatused ennast ka ära tasuda.

Seega – mis ei tapa teeb tugevaks. Eesti loomakasvataja jääb ellu ja võidab ehk rasketest aegadest paindlikult üle saades turul paremagi positsiooni kui enne. Praegu on meie lihaga isevarustatus 87 protsenti. Paar aastat pärast kriisi on ehk üle 100 protsendi ja kaubandusbilanss positiivne. Rakvere ja Tallegg kavatsevad selle eesmärgi saavutamisel igatahes oma panuse anda.