Unistuse täitumine

Inspireeriv kamin: võluv tulekolle mõjutas korteriostu ja hiljem kogu sisekujundust. Foto: Marina Puškar

Kui stilist Jaunika Jartsev kümme aastat tagasi Tallinna moedisaini õppima tuli, oli ta esialgu kostil Lillekülas. Paari kuu pärast mujale kolides oli tüdruk veendunud, et kunagi naaseb ta sinnakanti.

Nii juhtuski, sest Pärnumaalt pärit Jartsevit paelusid aedlinna idüll ja südalinna lähedus. Paar aastat tagasi leidis ta internetipakkumistest oma nõudmistele vastava korteri: puitmajas, hoovi poole vaatavate akendega, laudpõrandate ja kaminaga.

Tegelikult oli stilist pikka aega tahtnud osta kahetoalist korterit, aga foto 31-ruutmeetrisest kaminaga ühetoalisest võlus teda kohe ning esimest korda koduotsingute ajal läks ta ise kohale, sest oma silm on kuningas.

Kui hakkaja noor naine Paldiski maanteelt oma praegusele kodutänavale keeras, hämmastas teda rahu ja vaikus – suurlinn jäi ju vaid paarisaja meetri kaugusele – ning suurte aedadega väikeste kortermajade turvalisus.

«Oli vihmane augustipäev, õhus hõljus floksilõhn, ja mina tundsin, et olen jõudnud koju,» meenutab Jartsev.

Tilluke ja romantiline
Nüüdseks on lahtiste kätega moetundja loonud endale Lillekülla väga õdusa elamise. «Mulle meeldib sisekujundus ja siin sain oma kirge välja elada,» räägib Jartsev, kelle seatud nutikate ja säästlike lahendustega stiilne interjöör mõjub muljetavaldavalt.

Tema sõnul on kõik selles korteris joondatud suure voodi järgi. Oli üksjagu nuputamist, kuhu see mugav, kuid 1932. aastal ehitatud üürimaja mõõtmeid arvestades üüratu suur magamisase paigutada nii, et teistele mööbliesemetele ka ruumi jääks.

Praegu paikneb voodi kodu südamest ehk kaminast tagapool, välisukse pool on aga sisse seatud puhkenurk ja kabinet.

«Olen siin teinud kõik hästi lihtsalt, et kui tulevikus tuleb tuju korter üürile anda, poleks vaja hinnalisi asju ära viia,» selgitab perenaine.

Ruumide seinad on värvitud, vaid diivani taha sai mõned paanid tapeeti kleebitud.
«Suurem osa sisustusest on ise mu juurde tulnud, näiteks kaminaesised tugitoolid on lapsepõlvekodust. Kirjutuslaua ja televiisorialuse tegi isa eelmisse korterisse,» räägib Jartsev.

Helges elamises püüavad pilku perenaise ühe lemmikkunstniku Gustav Klimti loomingust inspireeritud pildid ja plakatid, raamatud ja ajakirjad, lähedaste fotod, reisidelt toodud vahvad meened, küünlad ja kohtvalgustid. «Tuli on mulle hingelähedane, eriti armastan küünlaid põletada,» tunnistab ta.

Lugudega asjad
Selles korteris on kõik asjad omal kohal. Lahtistel riiulitel ja (akna)laudadel hakkab silma fotosid, anumaid, laekaid jms, millesse on nägusalt mahutatud eri asju alates ehetest ja küünaldest ning lõpetades kuivainetega. «Mulle meeldib asju sättida, tahan, et kõik oleks nähtaval,» nendib Jartsev.

Küllap seepärast ongi tema kodus palju riiuleid, ning tänu neile tundub ka kitsuke köök avaram, kui see tegelikult on. Mööbel on Jartsevi enda kujundatud, köögikapid on küll ostetud Mööblimajast, kuid uksenupud vahetas Jartsev omanäolisemate vastu. Vaid laealune riiul, millele ta on välja pannud vanaemalt saadud serviisi, on eelmiste elanike pärandus.

Palju asju on ostetud vanakraamiturgudelt. Näiteks köögitoolid on pärit Helsingist, köögilamp Pärnust; osa ilmekatest tekstiilidest leitud uuskasutuspoodidest, osa perekonna pärandus. Kristalli imiteerivast klaasist seinalambi andis vanaema.

«Olen tegelikult asjades ja mälestustes kinni, minu meelest annavad need kindlustunde,» lausub Jaunika Jartsev paljudele kenasti eksponeeritud perepiltidele osutades.