TLÜ doktorant: elukutset ei saa valida vaid palga järgi

Kohvite pakkimine ja Eestist ärakolimine on vaid üks võimalusi tööelus. Foto: Toomas Huik / Postimees

Karjäärivalik alaku oma huvide tundma õppimisest, kirjutab Tallinna Ülikooli doktorant Siim Krusell. Kui minna ainult suur tulevase palga lootuses näiteks IT-d õppima, kuid tegelikult huvi selle ala vastu pole, siis sellest asjast head välja ei tule.

«Eestis on madalad palgad ja pole sobivat tööd, sellepärast läksin välismaale tööle.» Sellist ütlemist kuuleb üsna tihti. Viimase kümne aasta jooksul on paljud tõepoolest välismaale läinud ja seovad end nüüd rohkem teiste riikide kui kodumaaga. Siia võib lisada veel need enam kui 20 000 inimest, kel side Eestiga siiani küll suurem, kuid töökoht siiski välismaal.

Eestist väljalendamine on üks võimalik suund, eesmärk, siht tööteel ja karjääris ning elus üldse. Üsna rohkelt levitatava arusaama järgi on Eestis madalad palgad, aga ka kurjad inimesed, töölisest teerulliga üle sõitvad ülemused, olematud teenused ja võrreldes teiste riikidega kõrged hinnad. On siiski kuulda ka teistsuguseid arvamusi – et palk on välismaal küll oluliselt kopsakam, kuid kuludki on suured. Sageli selgub, et sisserändajaid tegelikult ikkagi ka päris omaks ei võeta ning avalike teenuste tarbimiseks peab samamoodi järjekorras ootama. Külmad arvud annavad mõneti õiguse mõlemale poolele. Jah, elatustase on Eestis suhteliselt madal (ostujõud 2011. aastal 67 protsenti ELi keskmisest), kuid näiteks kümne aastaga on see tublisti kerkinud. Hinnatase on küll mõneti kiiremini tõusnud kui näiteks Soomes, kuid see moodustas 2011. aastal 27-liikmelise ELi keskmisest 71 protsenti ja jäi Soomele märgatavalt alla. Osa hindu on Soomes tõepoolest madalamad, kuid paljud asjad (nt eluase) jällegi kallimad.

Seega oleks enne välisriiki tööle minemist mõistlik kaaluda kõiki aspekte ja leida enda jaoks parim lahendus. Välisriiki tööle minek on vaid üks paljudest võimalustest. Hoolega tuleks mõelda igale olulisele valikule haridus- või karjääriteel. Tähtsaimateks võib pidada otsuseid, mis tehakse esmalt pärast põhikooli lõppu, siis pärast teist haridustaset (nt keskharidust, kutseharidust koos keskharidusega või ilma) ning ka kolmandat taset (akadeemilist või rakenduskõrgharidust). Otsus võidakse küll teha näiteks pärast gümnaasiumi lõpetamist, kuid oma põhjendused peab see otsus saama siiski juba õpingute ajal.

Kuidas siis ikkagi otsust vastu võtta, millele tugineda? Kui proovida punktidena kirja panna, siis üks olulisemaid lähtekohti on iseenda huvi millegi vastu. Ehk et kui huvi infotehnoloogia vastu tegelikult pole, siis ei ole mõtet ka seda ala õppima minna, kuigi statistika näitab, et selles sektoris on palju kõrgemad palgad kui mujal. On üsna tõenäoline, et vaid tulevase palga pärast IT-haridust omandama läinust ei saa head spetsialisti, kes seda kõrget palka ka päriselt teeniks. Kui lähtuda palgaskaalast ametialade järgi, siis kõrgemaid palku saavadki spetsialistid ja juhid, olenemata tegevusalast. Ent tegevusvaldkond ja ametialade väljakujunenud palgatasemed on ikkagi olulised, eriti siis, kui palk seatakse töö meeldivusest ja eneseteostusvõimalusest järjekorras ettepoole.

Sageli ei piisa ainult huvist, vaid peaks lisanduma veel annus andekust ja soovi omandada teadmisi ka teiste sidusvaldkondade vastu. Vastasel korral võib juhtuda nii, et huvi näiteks keemia vastu raugeb kiiresti, kui igasugused matemaatikateadmised ja -huvid puuduvad.

Kõrgharidusega inimestel on keskmiselt kõrgem palgatase ja väiksem töötusrisk – seega on kõrghariduse omandamine igati mõistlik valik. Samas on kindlasti õigem minna tõsise huvi korral tislerikutset omandama, selle asemel et astuda ülikooli ainult kõrghariduse enda pärast. Tööturul on heade oskustega ja oma tööd mõnuga tegev tisler kindlasti konkurentsivõimelisem kui ülikooli teisele kursusele pidama jäänud või end raskustega läbi vedanud noor.

Karjäärivaliku puhul on hiljem tõenäoliselt makstav palk oluline, kuid veel olulisem on küsida endalt (ja kas või kirja panna), millised on praegused ja loodetavasti tulevased oskused. Seejärel võiks proovida asetada end tööandja rolli ja siis hinnata, kui suure rahasummaga võiks enda kui töötaja panust hinnata. Selline rollivahetus võiks aidata mõelda peale tulevase palga ka võimalusele näha end ettevõtjana, kes saab kas iseenda või oma töötajate töö eest ka arve esitada. Niisugune vaatenurga muutus võiks olla abiks ka neile, kes on välismaale õppima läinud ning kes leiavad, et ei saa Eestisse tagasi tulla sellepärast, et siin pole väärilist rakendust ega palka. Teisisõnu – kui väärilist palka ei anta, võib selle ju ise koos partneritega endale kindlustada. Ettevõtja olla on muidugi palju vastutusrikkam, riskantsem ja sageli ka pingeküllasem, kuid edu korral on ka hüved suuremad.

Isegi kui karjäärivalikutesse on põhjalikult süvenetud ja on kasutatud ka teiste (karjäärinõustajate, vanemate jne) abi, jääb alati õhku võimalus, et tehtud otsus polnud siiski kõige õigem. Märksa kergem on end hiljem taas proovile panna ja edukas olla siis, kui peetakse loomulikuks elukestvat õpet ning mõeldakse, et iga uus teadmine tuleb kasuks ja on abiks nii töö tegemisel kui ka otsingutel.

Eelkõige noorte jaoks, kel ei ole kuigi palju töökogemust või kuigi suurt töösaavutuste portfelli, on tööotsimisel oluline ka püsivus. Töökoha otsimiseks on mõtet kasutada paljusid viise, alustades tutvusringkonnast ja lõpetades tööportaalidega. Töökohti leidub alati, hoolimata sellest, kas on kriis või mitte. Ka majanduskriisi tippajal asus Eestis ametisse ligikaudu 20 000 inimest. Tihtilugu on töökohta raske leida ebareaalsete ootuste pärast – kohe tahetakse saada tippjuhiks. Tuleks olla valmis alustama ka madalamalt ametikohalt.

Lõpetuseks – edukate karjäärivalikute aluseks on usk iseendasse. Kui see usk kipub mõnikord kaduma, siis on hea tuletada meelde kõiki oma koolielus või tööelu alguses kogetud õnnestumisi. Alati on noore jaoks olemas Rajaleidja karjäärikeskuste spetsialistid, kes aitavad info otsimisel ja pakuvad tuge elukutse või kooli valimisel, töö otsimisel ning enda tundma õppimisel.