Eesti Panga VEB fondi audit: riigivara vargust ei toimunud

VEB Fondi auditi esitlus Eesti Panga muuseumis. Foto: Toomas Huik

Eesti Pank avaldas VEB fondi puudutava auditi, millest selgub, et valeandmetega kiri loodi tõepoolest Eesti Pangas, kuid süüdlast ei ole võimalik tuvastada ja riigivara riisumist ei toimunud.

Postimees avaldab Eesti Panga teate täismahus:

Põhijäreldused

· Valeandmetega kiri, mis «lisas» TSL Internationalile 32,3 miljonit dollari eest nõudeid Vnešekonombank’ile, loodi Eesti Pangas
· Kes kirja loomise ahelas valeandmete kirja sattumise põhjustas, ei õnnestunud tuvastada
· Riigivara vargust auditi hinnangul ei toimunud
· Kõik toimunud tehingud õnnestus taastada, kuid mitte alati nende põhjuseid ja selgitusi

VEB Fondi arhiivimaterjalidest
VEB Fond loodi 1993. aasta jaanuaris ja Eesti Pank haldas VEB Fondi dokumentatsiooni kuni 1993. aasta aprillini, mil see anti üle Põhja-Eesti Pangale (PEP), keda NSVL Väliskaubanduspank (edaspidi Vnešekonombank) tunnistas külmutatud nõuete ainsa omanikuna. Hiljem tegelesid dokumentatsiooniga PEP-i õigusjärglased Eesti Ühispank ja SEB ning sihtasutusele VEB anti arhiiv üle 2008. aastal.

Vaatamata sellele, et VEB Fondiga seotud sündmused leidsid aset kuni 20 aastat tagasi, on arhiivis säilinud üllatavalt palju dokumente. Samas pole võimalik hinnata, kas tegu on kogu dokumentatsiooniga, sest dokumendiregistrid (sisukorrad) pole säilinud vastavalt arhiiviseadusele ja Riigiarhiivi suunistele.

Olemasoleva mahuka dokumentatsiooni alusel suutis audit taastada üsna hästi selle, mis toimus. Samas jäi tihti arusaamatuks, miks asju tehti. Esiteks sellepärast, et kuigi otsuste dokumendid on olemas, siis puuduvad taustmaterjalid, mis selgitavad otsuste tegemise põhjuseid. Teiseks ei suutnud asjaosalised enam meenutada detaile, kuna sündmustest on möödunud 15-20 aastat. Kolmandaks soosis arhiivi mittetäielikkust see, et Eesti Panga töötajad olid algusaastatel ühtlasi ka VEB Fondi juhid ning nö iseendale korraldusi andes ei pidanud nad kirjavahetust institutsioonide (Eesti Pank ja VEB Fond) vahel.

Varasematest hinnangutest VEB Fondile
Riigikontrolli kahe varasema auditi hinnangud on paikapidavad. Samuti saab nõustuda sihtasutuse likvideerija Rein Järvelille hinnangutega, välja arvatud tema hinnanguga 108 miljoni krooni ulatuses toimunud teadmata tehingu kohta.

VEB Fondi registris on nõuete ja kohustuste saldo paigast ära umbes 108 miljoni krooni ulatuses, kuid tegu polnud teadmata tehingutega, vaid viletsa registripidamisega. Esiteks pole osa registrikannete kohta olemas kõiki algdokumente, kuid dokumente on enamasti säilinud piisavalt selleks, et tehingute sisu oleks arusaadav ja taastatav.

Saldo oli paigast ära seetõttu, et VEB Fondi registris peeti osa nõuete üle arvestust kroonides, kuigi Vnešekonombank’is olid kontode saldod teistes valuutades ning krooni kurss kõikus dollari suhtes märkimisväärselt. Täiendava lahknevuse põhjustas see, et Ühispank arvestas oma kroonides nõuded Eesti registris ümber USA dollaritesse. See võimaldas Ühispangal müüa TSL Internationalile (TSL) vajalikus mahus dollarinõudeid.

Teiseks tuleb rõhutada, et VEB Fondi tehingute puhul, ka halvasti dokumenteeritud tehingute puhul oli tegu vaid andmete liikumisega VEB Fondi registris, mitte reaalsete tehingutega Vnešekonombank’iga.

Eesti Panga valeandmetega dokumendist
32,3 miljoni dollari ulatuses TSL-le nõudeid „lisanud“ valeandmetega dokument loodi 1995. aastal Eesti Pangas. Samas ei õnnestunud tuvastada, kes kirja loomise ahelas põhjustas valeandmete sattumise kirja. Kaudsed tõendid viitavad sellele, et tegemist oli planeeritud tegevusega.

Valeandmetega kiri aitas TSL-il tulevikus nõuded Vnešekonombank’ist realiseerida, kuna Vene riik oli teatanud, et oma riigi residentidest juriidilistele isikutele avatakse külmutatud arved ja nende summade vastu antakse Vene riigi võlakirju.

TSL ei saanud nõudeid Vnešekonombank’ist kätte pelgalt Eesti Panga kirja abil. Eelkõige oli selleks vaja PEP-i maksekorraldust ja Vene rahandusministeeriumi luba. Teatud juhtudel realiseeriti Vnešekonombank’ist nõudeid ka ilma Eesti Panga täiendava kinnituseta.

Planeeritud tegevusele viitavad kaks asjaolu. Esiteks kattus kirjapandud nõue 32,3 miljonit 1995. aasta alguse kursi alusel üsna täpselt valitsuse, keskpanga, PEP-i ja TSL-i omaniku teise firma nõuete kogusummaga. Teiseks realiseeris TSL mitu aastat hiljem kolme tehinguga kõik Ühispangalt saadud nõuded Vnešekonombankis täpselt 1995. aasta kinnituses toodud mahus.

Riigile ja Eesti Pangale kuulunud sertifikaatidest
Eesti Pank müüs endale kuulunud sertifikaadid nominaalväärtusega 103 miljonit krooni Ühispangale hinnaga 12 protsenti nominaalväärtusest. Seda võib lootusetu nõude müügi kohta hinnata küllalt mõistlikuks ja see on kõrgem kui varasema avaliku oksjoni käigus laekunud pakkumised, mis jäid vahemikku 8-9,2 protsenti.

Valitsus loovutas Eesti Panga kaudu oma nõuded nominaalväärtusega 243,9 miljonit krooni PEP-ile, mis tegi võimalikuks tollal uuesti raskustesse sattunud PEP-i liitmise Ühispangaga.

Kuna keskpank müüs oma sertifikaadid hetke turuhinnaga ja valitsus loovutas enda sertifikaadid raskustes riigi omanduses oleva panga finantssüstiks, siis pole riigivara vargust toimunud.

Auditis väljatoodud riskidest
Audit tõi esile ebakorrektsest registripidamisest tuleneva lahknevuse võlausaldajate nõuete summade ning fondi aruannetes kajastatud Vnešekonombankis külmutatud kontode saldode vahel. Selle tulemusel pole teoreetiliselt võimalik rahuldada kõiki dollarinõudeid. Samas on summaarselt võimalik kõik nõuded rahuldada kasutades dollarite asemel teisi valuutasid, mille saldod on ülejäägis. Lisaks on nõuete rahuldamise tõenäosus ainult teoreetiline, kuna pole alust eeldada, et Vnešekonombank otsustab külmutatud vahendid tagastada.

Lõpetuseks

Eesti Pank on läbi töötanud ja avaldanud kõik VEB Fondiga seotud materjalid. Rohkem võimalusi seda teemat uurida Eesti Pangal pole, kuna keskpank ei saa küsitleda pangaväliseid isikuid ega neilt dokumente nõuda.