/nginx/o/2012/01/26/929860t1h3c21.jpg)
Usin teatrikülastaja Mari Amos kirjutab, et paljude Eesti teatrite etenduste pilet ei tohiks maksta enam kui 1 euro, kusjuures nii mõnelgi juhul tuleks vaatajatele tagastada piletiraha koos otseste tekkinud kulude (nagu transpordikulu jms) katmisega ja eraldi hüvitisega inimkatsetes osalemise eest.
Raske öelda, kas piletid on liiga kallid või mitte, sest mida võtta võrdluskriteeriumiks? Samuti oleneb palju teatrist. Muidugi on selge see, et hinnad on pidevalt tõusnud ja kahtlemata eeldab teatrikülastamine suuri väljaminekuid.
Hämmastav on see, et mõned teatrid, kes ei saa riigilt toetust või saavad seda väga vähe, suudavad oma piletihinnad hoida madalamal (näiteks VAT Teater) ja siiski toota kvaliteetset produkti, samas kui teised etendusasutused saavad väga suuri toetusi, korjavad kõrgemaid piletitasusid, kuid toodavad pidevalt täiesti kunstikaugeid resultaate.
Jah, saan aru, et ühe suure teatri ja väga väikese teatri infrastruktuuri ülalpidamiskulud erinevad diametraalselt, kuid ma ei lähe teatrisse võltskristallist lühtri pärast, vaid kunsti nautima. Ja siin ei ole asjad kindlasti korrelatsioonis.
Olen ammu soovinud, et riigi toetus oleneks (muu hulgas ka) pakutava sisu tegelikust kvaliteedist. Seda on raske hinnata, aga lõpuks saab iga mõistlik inimene siiski aru, mis on täielik saast ja seda tavaliselt kaks korda tema raha eest – otsene kulu ja makstud maksud. Siis ehk saaks ka need, kes seda raha tegelikult väärivad ja on võimelised või tahavad teha tegelikku teatrit, oma tööd teha rahulikult ja homset päeva kartmata.
Toon ühe näite. Käisin hiljaaegu Riias ooperis, kus kõige kallim loožipilet oli odavam kui Estonias mitte kõige kallim pilet. Samas oli etendus mitu korda parem kui Estonia toodang.
Läti on aga meist vaesem riik, ilmselt toetused kultuurile riigilt ka seega väiksemad. Küsin, kuidas nemad suudavad teha ooperit, mis on hästi mängitud nii musikaalselt kui ka draama mõttes ning hästi lavastatud ja seda kõike vähema raha eest?
Kui vaadata Läti hindu, siis need on Eestiga sarnased, järelikult peab elatustase olema sama. Samuti on Riia ooperiteater mastaapidelt Estoniaga võrreldav ja ilmselt ka ülalpidamiskulud sarnased. Kusagil on viga.
Teise näite võib tuua Nokia kontserdimajas etenduvate muusikalide pinnalt. Neid etendab asutus, kes saab riigilt väga suurt toetust. Samas on Lotte piletite hinnad aga nii kõrged, et neljaliikmelisel perel on väga keeruline seda vaatama minna.
Kellele siis peaks Eesti rahvuskangelane Lotte, esitatuna Eesti maksumaksja ülalpeetava teatri poolt, olema mõeldud, kui mitte Eesti lastele ja nende vanematele? Aga piletihinna järgi on sihtgrupiks justkui Soomest pärit ooperikülastaja. Selline asi on täiesti arusaamatu.
On ka kolmas teater, kes seoses oma suure populaarsusega ja väikeste saalidega saab küsida mis tahes piletihinda ja praegu juba kahjuks ka mis tahes etenduste eest. Kõhklematult võetakse hingehinda puhtalt seetõttu, et endisest ajast on säilinud maine kohast, kus igal õhtul väljastatakse vaid puhast kulda. Kuigi see ei ole enam ammu nii! Aga kui nii kalli pileti ostad, no siis pead ikka ju tegema näo, et «see siis ongi kõrgkultuur».
Tegelikult ei olegi probleem peamiselt selles, et hinnad on kõrged, kuigi need Eesti elatustaseme kohta seda on, vaid selles, et enamasti sa ei saa seda, mille eest maksad.
Paljude etenduste väärtus on minu arvates üks euro. Nendest veel omakorda nii mõnegi puhul peaks tagastama vaatajatele piletiraha koos otseste tekkinud kulude (nagu transpordikulu jms) katmisega ja eraldi hüvitisega inimkatsetes osalemise eest.