/nginx/o/2009/02/21/137712t1h12a8.jpg)
Valge Maja pressikonverentsil kõlavad naerupahvakud. Juba neljandat korda järjest peab presidendi pressiesindaja vastama ühele ja samale küsimusele, väljendamaks valitsuse vaatenurka pealtnäha absurdsele ideele.
Nuta või naera: USA võib päästa triljoni dollari münt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas Obama «välistaks täielikult» 1 triljoni dollarilise mündi vermimise hoidmaks ära USA maksekatkestusi, küsis järjekordne reporter.
«Spekuleerida võiks ju mitmel teemal,» ei kõlanud Obama vanempressiesindaja Jay Carney vastus just kristallselgelt.
Olles hoidnud uusaastal napilt ära nn eelarvekuristiku ebatervislikud maksukergitused, pistab USA juba rinda uue vaenlase ehk eelarvepatiga. Kui Kongress ei tõsta veebruari lõpuks Ameerika 16,4 triljoni dollarilist laenulimiiti, on suurriik taas silmitsi võlamaksete katkestustega – mida 2011. aasta augustis napilt välditi.
Kordusele on läinud Obama ja vabariiklastest kongressmanide varasemad eelarvelahingud. Selget teed lahenduseni enne «surmajoont» näha ei ole – ning õhk Washingtonis võbeleb ettepanekutest, üks naeruväärsem kui teine. Mõni on üsna «üle võlli».
Nagu näiteks metsikuim mõte: plaatinamünt.
Tänu müstilisele seadusaugule võib USA rahandusministeerium vermida mistahes väärtusega mälestusmünte. Mündi võiks paigutada Föderaalreservi (FED), valitsus saaks aga jätkata oma arvete tasumist ka siis, kui Kongress ei annaks neile enam meelevalda raha juurde laenata. FED – eeldatakse – hoiaks inflatsiooni kuidagiviisi kontrolli all. Ja kui limiiti lõpuks tõstetakse, kuulutataks võidukas operatsioon lõppenuks ning münt sulatataks üles.
Mündi innukamaid propageerijaid on Nobeli preemia laureaat, majandusteadlane ja New York Timesi liberaalne kolumnist Paul Krugman. «Presidendi kohus on teha mis iganes vajalik, ükskõik kui ebatavaline või totakas see tunduks, et lahendada see pantvangikriis. Vermitagu see münt!» kirjutas Krugman reedel.
Kongressis on võlumündil vähemalt üks toetaja demokraadi Jerrold Nadleri näol. Valge Maja veebilehele on aga tekkinud petitsioon anda USA rahapajale korraldus vermida 1 triljoni dollariline münt, mis oli reedese seisuga kogunud üle 7500 allkirja – veebruari alguseks oleks allkirju siiski tarvis 25 000 tükki, õigustamaks administratsiooni ametlikku vastust.
Mõned vabariiklased on rahutud. «Mõned inimesed on eitusfaasis ega taha tunnistada vajadust kärpida kulutusi ja viia eelarve tasakaalu. See triljoni dollariliste plaatinamüntide skeem on absurdne ja ohtlik. Ja oleks naeruväärne, kui selle propageerijatel tõsi taga poleks. Ma esitan eelnõu selle meetme ennetamiseks,» ütles Oregoni esindaja Greg Walden.
Kaks USA rahapaja endist juhti on asunud eri pooltele rindejoont.
Philip Diehl, kelle määras ametisse president Bill Clinton, õigustab ettepanekut kui teostatavat sammu. George W. Bushi poolt postile pandud Edmund Moy ütleb aga, et tegemist on «meeleheitliku trikiga, mille seaduslikkus on küsitav ning mis absoluutselt ei lahendaks meie eelarveprobleeme».
Paljud on löödud, et eelarvedebatt üldse nii madalale on langenud. «Olgem ausad: jutt käib väga segase sätte kasutamisest USA seadustes, hiilimaks mööda poliitilise süsteemi võimetusest leida mingi lahendus,» ütles Michael Strain konservatiivsest mõttekojast American Enterprise Institute. «Tegelikult on jutu sisuks, et käivitame aga trükipressid ja maksame arved. Niiviisi käituvad banaanivabariigid.»
Vasakule kalduva Center for American Progressi eelarvepoliitika-analüütik Michael Linden ütleb, et teda ei üllata, et «hulludele ideedele vastatakse hullude ideedega», veeretades süü vabariiklaste kaela. «Münt sünnib tõsise mure pärast, et vabariiklased on kergelt ära keeranud. Ja lisaks kõlab see vingelt.»
Samas tingib poliitiline reaalsus – nimelt, et uue eelarvediili tõenäosus on tilluke – seda, et veidraid varuplaane hakatakse lähinädalatel ilmselt välja käima üsna arvukalt.
Obama administratsioon ja demokraadid tahavad, et laenulimiit tõuseks ilma igasuguste tingimusteta sel lihtsal põhjusel, et Ameerika laenutasemed tulenevad seadusandjate poolt juba vastuvõetud maksu- ja kuluotsustest.
Vabariiklased võtavad aga laenulimiidi tõstmise vajadust kui kangi, millega kangutada välja sügavad kulukärped – eriti populaarsete riigipensionide ja tervishoiuprogrammide arvelt. Ühtlasi on nad vastu edasistele maksukergitustele – olles alles äsja leppinud uue 629 miljardi dollarilise laekumisega demokraatide arvele, vältimaks põrutamist üle eelarvekuristiku veere. Seega ei ole järjekordne kompromiss Obamaga enam eriti tõenöoline.
Enamik usub, et viimasel minutil tehakse jälle mingi diil – nagu juba harjumuseks on kujunenud. Kui ei, on ka teisi teid peale supermündi. Nii pakuvad mõned, et rahandusministeerium võiks maksete katkestamise asemel väljastada oma kreeditoridele tagatiskirju või tõendeid, mida saaks müüa eraturgudel. Või siis: Obama võiks lihtsalt laenuvõtmist jätkata, nõjatudes põhiseaduse 14. parandusele, mis sätestab, et USA riigivõla «kehtivuses, usaldusväärsuses ja veenvuses [validity] ei tohi kahelda».
Kuid isegi juhul, kui kõige hullemast eelarvekatastroofist õnnestub mööda lipsata, ei pääse piinlikust tõsiasjast: iga ülalmainitud variandi puhul jääksid Ameerika majanduspoliitilisest reputatsioonist järele vaid räbalad.
Copyright The Financial Times Limited 2013