Suurbritannia peaks tõstma pensioniea 80 aasta tasemele, et tõmmata pensionisaajate hulk sama suhtarvu peale töötajatest kui aastal 1908, mil skeem käivitus.
Pensioni mõiste on pahupidi pööratud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nagu näitab uuringufirma Longevitase analüüs, olid 1908. aastal 20-aastase meesterahva šansid 70 aasta vanuseks elada – niisugune oli algupärane pensioniiga – vaid veidi enam kui üks kolmest.
Aastaks 2009 olid 20-aastaste šansid 70 aastaseks elada kerkinud neljale viiest – samas aga on riiklik pensioniiga langenud 65 eluaastale (2020. aastaks peab see kerkima 67 aasta tasemele).
Eeldatavale elueale spetsialiseerunud statistik ja Longevitase direktor Stephen Richards ütles, et eeldatava eluea pikenemine on tõstatanud küsimuse, kas riigipension ei ole mitte kaotanud oma esialgset eesmärki – olles kujutanud endast sotsiaalkindlustust, on sellest nüüd saanud õigus, mida inimesed võtavad kindla peale.
Pensionide idee oli algupäraselt omamoodi kindlustus riski vastu, et inimene võis elada nii vanaks, et ei olnud enam võimeline elatist teenima. Ja niiviisi läks vähem kui pooltega.
Nüüd, sajand hiljem, on suured inimhulgad pensioni peal aastakümneid.
Aastal 1909 elasid need 34,8 protsenti meestest, kel õnnestus püsida hinges ka pärast 70 aasta juubelit, keskmiselt veel kaheksa aastat. Nüüd jõuavad 70 aasta teetähiseni 80 protsenti meesterahvastest ning keskmiselt elavad nad pärast seda edasi veel 14,2 aastat – ehk siis ligi kaks korda kauem, kui sookaaslased sada aastat tagasi.
Richards soovitab algatada debati: kas inimesed peaksid ikka ilmtingimata nõudma-eeldama pärast oma eluaegseid makseid riigipensioni– või peaks asjale lähenema pigem nagu eluasemekindlustusele, st olema valmis teostama sissemakseid, mida iial sisse nõuda ei saa.
Richards rõhutas samuti, et 1909. aasta «originaal» riigipension ei olnud ehitatud üksnes vanusele, vaid ka võimalustele – inimeste sissetulek pidi olema langenud alla teatud piiri, et sellele kvalifitseeruda.
Lisaks võeti arvesse ka inimeste iseloomu ja moraali. Kui inimese moraal ja kõlblus olid kahtlased, siis jäeti nad skeemi ukse taha, ütles Richards.
Copyright The Financial Times Limited 2013