/nginx/o/2013/01/03/1510058t1h6429.jpg)
Üpris tõenäoliselt toimub õhtumaade eneseteadvuses muutus, mis mõnedes riikides kulgeb sujuvamalt ja valutumalt, teistes suurte sisemiste ja väliste konfliktidega. See tähendab – eriti arvestades majanduses valitsevaid probleeme -, et ühiskond muutub ebastabiilsemaks ja üpris tõenäoliselt kasvab nii parem- kui ka vasakäärmusluse populaarsus, kirjutab oma blogis analüütik Maris Lauri.
Lauri leiab oma blogis, et hoolimata sellest, et viimastel aspektidel on majandusega esmapilgul vähe pistmist, on need allhoovused, mis annavad suuna riikide käitumisele, kui nad oma probleeme lahendada ja eesmärke saavutada püüavad. Majandusküsimused on riikidevaheliste suhte ilmselt üks olulisemaid, kui mitte tähtsaimaid, aspekte seda nii eesmärkide seadmises kui ka mõjutusvahendite arsenalis.
Jõukate riikide vaevaline kohandumine jätkub
Majandusteemalised diskussioonid keskenduvad ka 2013.aastal endiselt valdavalt Euroopale, kuid järjest enam saavad tähelepanu ka muud maailma piirkonnad (USA, Hiina, India jt). Euroopaski nihkub tähelepanu mõnevõrra enam eurotsoonist välja-jäävatele riikidele (eelkõige Suurbritanniale) ja eurotsooni sees on potentsiaali saada teravdatud tähelepanu seni suhteliselt mõõdukat tähelepanu nautinud riigid (nt Prantsusmaa).
Praegused suuremad probleemriigid – Kreeka, Portugal, Iirimaa ja Hispaania, kuid ärgem unustagam ka Islandit – võivad juba sel või järgmisel aastal anda teada ootamatult positiivsetest nihetest majanduses. Tegelikult on väikseid positiivseid uudiseid juba tulnud, kuid olulisemad saabuvad tõenäoliselt selle aasta II pooles või juba 2014. aastal, mil reformid ja ümberkorraldused hakkavad reaalselt vilja kandma. See tähendab, et nende – praeguste probleemriikide – majanduslik käekäik võib oluliselt paraneda ning neist võivad saada paljudele ootamatult konkurentsivõimelised riigid. Seda muidugi juhul kui reforme ja muudatusi ei hakka takistama sisemaised poliitilised probleemid.
Ümberkorraldusi edasilükkavad ja lühiajalisi poliitilisi meetmeid kasutavad riigid, seejuures mitmed suurriigid, leiavad end üpris tõenäoliselt seisust, kus praegustest halbadest valikutest on kasutus-kõlblikuks jäänud üksnes väga halvad.
Suured riigid saavad küll nautida meedia, analüütikute ja turgude mõneti leebemat suhtumist, seda nii objektiivsetel (nt potentsiaalsete poliitiliste meetmete varieeruvus) kui ka ebaobjektiivsetel põhjustel (nt võimekus negatiivset infot pisendada või suruda läbi endale soodsamaid lahendusi rahvusvahelisel tasandil), kuid sealsed majandus-probleemid mõjutavad teisi riike oluliselt enam kui väikeriikide majandusraskused. Tootmismahtude langus Kreekas, Portugalis või Eestis on nende riikide probleem, tootmismahtude langus Saksa-maal, Suurbritannias või USAs kogu maailma oma.
On näha, et USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, aga ka Itaalia püüetel oma eelarvekulutusi ohjata ning majandust ergutada ei ole senini selget positiivset tulemust, valdavalt on siiski turgude teatud ootuste, mis tihtipeale ei ole ratsionaalselt põhjendatavad, täitmisega (nt nn USA eelarvekuristiku küsimus). Sellises olukorras tuleb loota, et asjad ei lähe halvemaks, kuid tõenäolisem on, et ühel hetkel tuleb ka suurriikidel ikkagi hakata tegelema ka majandusprobleemide süvapõhjuste lahendamisega ehk majanduse ümberkorraldamisega. See tähendab paratamatult tootmismahtude ja nõudluse vähenemist ning tööpuuduse kasvu kas lühemaks või pikemaks ajaks, seda siis juba olenevalt sellest, kuidas konkreetselt käitutakse.
On üpris tõenäoline, et USA jääb järgmiseks neljaks aastaks kõõluma nn eelarvekuristiku servale. Suurbritannia ei suuda teha selget otsust, milline peaks olema tema suhe ELiga ning kui mingile otsusele ka jõutakse, siis igal juhul on sellel negatiivsed tagajärjed vähemalt sisepoliitilisele stabiilsusele, kuid võimalik, et ka majanduslikele väljavaadetele. Prantsusmaa püüab teha sotsialistlikku pööret, ettevõtlus reageerib sellele ootus-päraselt investeeringute vähendamise ja kapitali väljavooluga, millele valitsus vastab vähemalt esialgu järgmiste sotsialistlike ja tsentraliseerivate sammudega; tõenäoliselt tähendab see lõpuks mõne aasta pikkust patiseisu, mis ehk laheneb järgmiste üldvalimistega. Kuid siis tuleb ka lõpuks probleeme lahendama hakata.
Probleemivabad pole aga ka need riigid, mis praegu paistavad olevat suhteliselt heas seisus, seda vaatamata välisnõudluse nõrkusest tingitud väga tagasihoidlikust majanduskasvust või isegi -langusest. Mõnes riigis on liialt kiirelt kasvanud erasektori või riigi võlg (mõnes mõlemad), teises on kiire tootmiskulude kasv vähendamas tuleviku kasvuvõimalusi, suuremas osas riikides on sotsiaalsüsteemid mittekohased vananeva rahvastiku jaoks jne. Eelnevat arvestades tulebki valmis olla «ootamatult» lahvatavateks kriisideks ühes või teises jõukas riigis.
Arengumaade suhteliselt head, kuid riskirohked väljavaated
Kuigi arengumaade kasvuväljavaated on jõukate omadest paremad, on sealsete probleemide mitmekesisus ja iseloom tihtipeale potentsiaalselt hävitavamate tagajärgedega, seda eelkõige küll kohalikele inimestele. Kiirestikasvavate majanduste tüüpilised probleemid – üleinvesteerimine, logisev pangandus- ja õigussüsteem, korruptsioon ja kulude kiire kasvu tõttu konkurentsivõime (tihti-peale on selleks ainsaks eeliseks ju tootmise odavus) vähenemine – pole maailmast kuskile kadunud. Neile lisandub kokteil sise- ja välispoliitilistest pingetest, mis toitub kasvavast ebavõrd-susest, põlvkondade, rahvusgruppide ja muudest vastuoludest ühiskonnas, aga ka kasvavast riiklikust enesekindlusest, mis võib viia väliskonfliktideni, mis paremal juhul väljendub sõnasõjas, kuid halvemal (aga tõenäoliselt väiksema võimalusena) reaalses relvakonfliktis; vahepealseteks variantideks on erinevad majandussuhtlust halvendavad meetmed.
Ei tasu ka unustada, et suured kasvunumbrid tulenevad väga madalast tasemest, reaalselt on arengumaade inimeste keskmine jõukus kordades väiksem jõukamate riikide omast. Seetõttu on põhjendamatu rääkida ka Hiina või arengumaade positsiooni kardinaalsest muutumisest maailma majanduses. Jah, nende osakaal ja tähtsus kasvavad, kuid suhteliselt jääb enamus neist endiselt vaesteks. Arengumaade mõju väljendub eelkõige kollektiivses tegevuses, kuid on üpris tõenäoline, et nendevahelised vastuolud tulevikus kasvavad. Põhjusi selleks on küllaga. Näiteks pole Aafrika riigid enam nii vaimustnud Hiina investeeringutest kui veel mõned aastad tagasi, sest on selgunud, et ka sealsed investeeringud pole omakasupüüdmatud (olles tihtipeale omakasupüüdlikumad endiste kolonisaatorite omadest, keda hoiab nö joonel ajalooline minevik). Hiina on kaotamas alltööd veelgi odavamatele naaberriikidele (nt Vietnam, Laos, uuena lisandub nimekirja ilmselt Birma), kuid ka stabiilsematele Aafrika riikidele. Ladina-Ameerika ei ole oma poliitilistelt vaadetelt sugugi ühtne ja sealsed poliitilised protsessid võivad tähendada ebastabiilsust nii mõneski riigis ning suurendada vastuolusid riikide vahel.
Hinnasurved võivad ajutiselt nõrgeneda
Nafta (ja üldisemalt energiatoodete) hinnad jäävad endiselt suuresti sõltuma sellest, mis toimub naftatootjariikides ehk siis Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas. Sealsete ühiskondade sotsiaalne ja poliitiline stabiilsus on aga minevikku jäänud; ühiskondlikud ümberkorraldused võivad mõnedes riikides küll toimunud rahumeelselt, kuid tõenäoliselt ei suudeta vähemalt lühiajalist ebastabiilsust kuskil vältida. Kildagaasi buum Põhja-Ameerikas ei tähenda, et sama korduks Euroopas, kuigi USAs toimuval on teatavad positiivsed mõjud ka siinsetele maagaasi hindadele – küsimus on vedelgaasi sisseveo võimalustes. Nafta ja maagaasi eksporditulude vähenemine tähendaks tõsiseid probleeme Venemaa majandusele, millele praegune valitsus üpris tõenäoliselt reageeriks suurema tsentraliseerimise ja majandusse sekkumisega, mis pisut pikemaajalises perspektiivis nõrgestaks majandust päris oluliselt, kuigi võib – aga ei pruugi, arvestades tõenäolist kapitali väljavoolu – lühiajaliselt isegi häid tulemusi anda.
Muidugi mõjutab maavarade hindu nõudlus – kuna selle kasv aeglustub (jõukad riigid ei kasva kiiresti), siis on tõenäoline, et hinnatõus pidurdub, kuid kuna nõudlus kasvab, siis hinnad ikkagi tõusevad. Samas ei saa välistada, et mõnede maavarade hinnad lühiajaliselt langevad või mõnede tõus ka kiireneb, sest küsimus on tihtipeale selles, millestes toodetes konkreetset maavara toorainena kasutatakse. Hinnad võivad ka poliitiliste protsesside mõjul ootamatult üles või alla lennata. Toiduainete hinnad püsivad üldisel tõusutrendil, kuid jäävad kõikuma olenevalt saagikusest. Seetõttu võib juhtuda, et mõnel aastal mõne põllumajandussaaduse hinnad langevad oluliselt. Ei tasu unustada ka administratiivseid otsuseid (nt taastuvenergia toetustel) ja poliitilisi protsesse olulisemates tootjariikides (nt kohvi, kakao jmt puhul).
Odav raha ei tähenda kasvu
Kuna väga paljud riigid püüavad oma majandusprobleeme pehmendada lõdva rahapoliitikaga (madalad intressimäärad, rahatrükk), siis on raha hind maailmas suhteliselt odav – jõukamates piirkondades isegi väga odav – päris mitmeks aastaks. See aga tähendab eelkõige püsivat, kuigi mitte väga kiiret, globaalset inflatsiooni. Rahaturgudel sõltuvad intressimäärad endiselt eelkõige oletustest konkreetse riigi majandusseisu ja selle väljavaadete kohta; ja siin on järsud kõikumised endiselt tõenäolised.
Laenamisvõimalused ei pruugi aga paraneda, sest endiselt on nii maailmas aga ka eurotsoonis palju probleemseid panku, laenuressurssi napib ning hirmud ei lase laene anda ega erguta neid ka võtma. Kuigi rahaliste investeeringute madal tootlikkus peaks säästmist pärssima, on jõukamate riikide tarbijate hirmud piisavalt suured, et toetada säästmist tarbimise ees sj eelistades just turvalise-maid ja vähem tulukamaid säästmisviise. Suhteliselt kõrge inflatsioon tähendab aga seda, et reaalselt säästude väärtus tõenäoliselt langeb või kasvab väga vähe. See omakorda on oluline surve pikaajalistele säästuplaanidele, seejuures pensionisüsteemidele.
On tõenäoline, et USA dollar nõrgeneb, kuid konkreetne kurss sõltub olulisel määral sellest, kuidas antud ajahetkel omavahel suhtestuvad USA ja teiste riikide (sj eurotsooni) majandused (ja majandusuudised) ning kuidas USA oma eelarve-probleeme lahendab. Dollari nõrgenemine on probleemiks paljudele riikidele, mille valuutad seetõttu tugevnevad tuues kaasa kasvava inflatsiooni ja konkurentsivõime nõrgenemise. Konkurentsivõime tõstmine eeldaks investeeringuid kaasaegsemasse tootmisesse ja liikumist kõrgema lisandväärtusega tootmise suunas, kuid eelpool-kirjeldatud ärikeskkonna riskid ei lase sellel tihtipeale juhtuda.
Lühidalt kokkuvõttes võibki tõdeda, et maailmamajanduses jätkuvad «huvitavad» ajad: seda eelkõige heitlikkuse ja ootamatuste tõttu.