Eesti pered vaesuvad Euroopa võrdluses väga kiiresti

Kerjus. Foto: Arno Saar/ Õhtuleht

Vaid Kreekas, Hispaanias ja Küprosel on perede sissetulekud vähenenud viimastel aastatel kiiremini kui Eestis, selgub eile avaldatud Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu eelmise aasta aruandest. 

Aruande kohaselt on pärast viis aastat kestnud majanduskriisi tööpuudus ELis kerkinud peaaegu kahekümne aasta kõrgeimale tasemele, leibkondade sissetulekud on vähenenud ning eriti Lõuna- ja Ida-Euroopa liikmesriikides on suurenenud vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse oht.

Võrreldes 2009. aastaga vähenes 2011. aastal leibkondade kasutada jääv tegelik brutotulu kahes kolmandikus ELi riikides, mille kohta andmed on olemas. Kõige suurem oli vähenemine Kreekas (17  protsenti), Hispaanias (8 protsenti), Küprosel (7 protsenti) ning Eestis ja Iirimaal (5 protsenti).  Selline areng on sügavas vastuolus olukorraga Põhjamaades, Saksamaal, Poolas ja Prantsusmaal, kus sotsiaalhoolekandesüsteemid ning paindlikumad tööturud on võimaldanud suurendada üldist sissetulekut ka kriisiajal.

«Eelmine aasta oli Euroopa jaoks väga halb aasta – töötus suurenes ja sotsiaalne olukord halvenes,» sõnas Euroopa Liidu tööhõive, sotsiaalküsimuste ja sotsiaalse kaasatuse volinik László Andor.

ELi keskmine töötuse määr tõusis eelmisel aastal ligikaudu 11 protsendini. Aruanne kinnitab, et jõujooned on muutunud ning lõhe euroala põhja- ja lõunaosa vahel suureneb.

Kuna majanduses ei ole toimunud märkimisväärset taastumisperioodi, on leibkondade sissetulekud enamikus liikmesriikides sattunud surve alla ja suurenenud pikaajalise tõrjutuse oht.

Eesti on endiselt ka suurima pikaajaliste töötute osakaaluga (üle 7 protsenti) riikide hulgas koos Läti, Leedu, Slovakkia, Hispaania, Kreeka ja Iirimaaga.

Töötajate osakaal majanduse kogutulus on Euroopas viimase kümne aasta jooksul vähenenud, samas kui lõhe kõrge ja madala sissetulekuga töökohtade vahel on kasvanud. Aruande kohaselt on suurim oht püsivasse vaesusesse sattuda noortel täiskasvanutel, töötutel naistel ja üksikemadel. Naiste ja meeste palgalõhe püsib (2010. aastal ELis keskmiselt 16,4 protsenti) ning koos töötaja vanusega see enamasti suureneb.

Aruandes esitatud miinimumpalga analüüs näitab, et riikides, kus miinimumpalk on suurem, ei ole madala kvalifikatsiooniga töötajad tööturult välja tõrjutud, vaid vastupidi, nende tööhõive määr on kõrgem. Miinimumpalga toel on võimalik vähendada ka soolist palgaerinevust.

Aruanne näitab ka, et riikliku sotsiaalhoolekandesüsteemi tõhusus võitluses vaesusega sõltub nii süsteemi suurusest kui ka selle korraldusest – ühesuguse sotsiaalkulutuste mahuga liikmesriikides on vaesuse vähendamisel saavutatud tulemused väga erinevad. Tööhõivet võivad märgatavalt mõjutada maksusoodustused teatavatele valdkondadele, näiteks lastehoiuteenustele, mis on oluline tegur töötajate (eriti naiste) tööleasumise lihtsustamisel. Väga oluline roll on ka sotsiaalsüsteemi tulude poole ülesehitusel.