Konjunktuuriinstituudi direktori Marje Josingu hinnangul on tänavu ruumi kolme-neljaprotsendiliseks majanduskasvuks.
Josing: see aasta peaks parem tulema
Olete Eesti majandusest ja tarbijate kindlustundest rääkinud aastaid. Mille poolest erineb praegune aeg näiteks viie aasta tagusest?
Viis aastat tagasi, 2007. aastal oli veel majandusbuum ja inimesed uskusid, et läheb üha paremaks, et palgad kasvavad ja ühes sellega ka üldine heaolu. Valitses kasvumeeleolu. Praegu on määramatus suur ja väga raske ette näha, mis saama hakkab, seetõttu on ka prognoosid muutunud lühiajaliseks.
Inimesed on tulnud läbi suure pettumuste perioodi ja nüüd on hea juba üksnes see, kui halbu uudiseid ei tule. Osa loodab kiire kasvu taastumist, osa ei usu paranemisse. Ütleksin, et on teatud kainenemise aeg.
Viimane kriis tekitas tarbijais suurt ebakindlust, sest inimesed kaotasid töö, tekkisid raskused laenu tagasi maksmisega. Väga loodan, et alanud aasta tuleb mullusest parem, igal juhul ei tohiks halvemaks minna.
Eestil on praegu potentsiaali kolme-nelja protsendi suuruseks majanduskasvuks. Loodame, et ka inflatsioon ei ületa nelja protsenti. Palju sõltub meist endist, kuidas käitume ja millesse usume.
Kuna oleme väga väike riik, siis siseturuga me kunagi vajalikku heaolu tõusu ei saavuta – väga palju sõltub sellest, mis toimub mujal maailmas, eriti neis riikides, kuhu ekspordime. Soome ja Rootsi ettevõtjad on praegu üsna ettevaatlikud.
Samas oli aasta lõpul välisturgudel tänu meetmetele ka juba uut hingamist tunda ja investorite usk on hakanud taastuma. Loodame, et ei tule tagasilööke ja mõistetakse, et iga üldstreigi päev kahandab majandust veelgi ning tänased valusad otsused on abiks tulevikus.
Meil on tekkinud huvitav olukord, et riigil läheb hästi, mida kinnitavad arvud, aga inimesed seda ei tunne. Millest see tuleb?
Tõepoolest, meil on täiesti korralik, nelja protsendi suurune majanduskasv olukorras, kus osa Euroopa riikides majandus langeb ja osas on nulli lähedal.
Samas ütlevad paljud Eesti inimesed, et nende elu pole viimase aasta jooksul paremaks läinud. Kui buumiaastatel jõudis majanduskasv ka tarbijateni, siis nüüd see nii ei ole. Kindlasti on ka ootused väga kõrged.
Oleme käinud või töötanud Soomes ja Rootsis ning võrdleme ennast hästi palju sealse olukorraga. Detsembris ütles koguni 43 protsenti küsitletutest, et pere majanduslik olukord aastaga halvenes, 45 protsenti hindas selle samaks ja paranemist nägi vaid 12 protsenti. See näitab, et suur hulk inimesi riigi edu oma nahal ei tunne. Tervelt 43 protsenti arvas, et ka Eesti riigi olukord halvenes. Majanduskasvu jutt kahjuks paljudeni ei jõua.
Ehkki materiaalselt võib inimesel olukord parem olla, sest tal on rohkem asju, kõrgem sissetulek ja parem korter kui aastaid tagasi, ei oska ta seda hinnata, sest ebakindlust on nüüd rohkem.
On ju neidki, kes arvavad, et nõukogude ajal oli parem. Ehkki võimalusi oli palju vähem ja elati kui suures vanglas, oli toit ja transport odav ja töökoht olemas ning see tagas stabiilsuse.
Viimase aja statistika näitab, et palgad tõusevad, aga tutvusringkonnas ringi vaadates peame tõdema, et neid, kel palka juurde pandud, on vähe.
Palgad ei tõuse sugugi igal pool ja igaühel. Mida väiksem haridus ja madalam kvalifikatsioon, seda väiksem on olnud palgatõus. See puudutab lihtsaid ameteid nagu turvamehed, müüjad, liinitöölised.