Lääne allakäik on lõpuks alanud

Viinamarjaistandused pakuvad Lõuna-Aafrika põllutöölistele saagikoristuse ajal rohkesti tööd. Üldiselt on tööjõud maal odav ja tööpuudus suur. Foto: Hendrik Relve

Narr on inimene, kes tuleviku kohta kaljukindlaid väiteid välja käib. Kui palju leidus 1913. aasta hakul kommentaatoreid, kes peatset maailmasõda prognoosisid? Rääkimata tervelt kahest seesugusest tapatalgust, mis Euroopa tsivilisatsioonile vaat et lõpu peale tegid. Küll aga on kasu juba ilmnevate trendide analüüsist.

Miks mitte alustada Saksa kirjaniku Oswald Spengleriga, kes avaldas aastail 1918-1923 paanikahõngulise teose nimega «Õhtumaa allakäik» (Der Untergang des Abendlandes). Raamat polnud niivõrd ekslik kuivõrd ennatlik. Ning nagu paljud «allakäigukuulutajad», ei tabanud ka tema ära tõde, et positsiooni nõrgenemine ühildus Lääne kõrge – ja üha kõrgeneva – elustandardiga.

Olgem ausad: meil pole tarvis selgitada Lääne eelseisvat suhtelist allakäiku, pigem Lääne ajutist aupositsiooni. Maailma elanikkonna kasvades 7 miljardi suunas on USA ja Lääne-Euroopa panus vaid 770 miljonit. Nende sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta – väga suvaline elustandardite mõõdik – ületab maailma keskmist kolmekordselt.

Selline lahknevus meie üha enam globaliseeruval planeedil küll kaua kesta ei saa.

Aastal 1500, veidi aega pärast Cristoph Kolumbuse avastusretki, hinnati nii Hiina kui India SKTd tunduvalt kõrgemaks kui Lääne-Euroopa oma, kodaniku kohta käivat numbrit aga vaid veidi madalamaks. Veelgi varem, umbes aastal 1000, olid elustandardid üsna ühelaadsed (ja madalad) kogu maailmas, kuid üldiselt arvatakse, et Hiina oli teistest kergelt ees.

Pöördumine varasema normaalsuse suunas on juba alanud. Nüüd annavad tärkavad ja arenevad turud – kaasaja kontekstis esmakordselt – ligikaudu poole globaalsest kogutoodangust. Ajaloolased on pakkunud lõpmatul hulgal selgitusi, miks Lääs sellise ajutise tõusu sooritas: religioonid, mis asetasid suurema rõhu üksikisikule ja tema tegevusele selles elus; intellektuaalne kliima, mis soodustas teaduslikku mõtlemist; omandiõigused, mis kaitsesid kogutud jõukust; vähem autokraatlikud valitsusvormid. Nimekirjal ei ole otsa ega äärt ning pole kahtlust, et kõik see mängis tõesti oma rolli.

18. sajandi lõpus läkitas Inglise kuningas George III Hiinasse kaubandusdelegatsiooni, mille sealne keiser ära põlgas, kinnitades, et neil on kõik olemas ning nad ei vaja Lääne nipsasju.

Samas ei saanud sellised suhtumised kesta, kuna Lääne edumaa kasvas silmnähtavalt. Mida iganes Lääs algatas, selle võtsid omaks ka teised. Ajapikku hakkasid aga ka «teised» ise initsiatiivi üles näitama.

Oma raamatus «Global Turning Points» (globaalsed pöördepunktid) kummutavad Mauro F. Guillén ja Emilio Ontiveros otsustavalt tormakad prohveteeringud, nagu domineeriks 21. sajandit tervikuna Hiina. Suurima SKT võivad hiinlased ju saavutada (või ka mitte), aga multipolaarse maailma SKTst saab see olema vaid üks suur murdosa. Sest kasvavaid majanduskeskusi on veel mitmeid. Lisaks neile, mida me BRICi näol hästi tunneme – Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina – ei tohi unustada MINTi (Mehhiko, Indoneesia, Nigeeria ja Türgi).

Hiina tõusu adumine tuleneb peamiselt rahvaarvust. Elustandardite osas on neil käia veel pikk tee. SKT elaniku kohta on ikka veel vaid kolmandik Lääne-Euroopa näitajast, USA omast aga neljandik. Nagu kirjutavad Guillén ja Ontiveros, on üsna tõenäoline, et valdava osa 21. sajandist on elanikkonna poolest liidriks India, Hiinal on suurim kogutoodang, USA aga juhib jätkuvalt toodangu ja sissetulekute osas elaniku kohta. Järelevõtmine võtab kõvasti aega.

Järelejõudmisest suurem üllatus on aga see, kuidas on muutunud kapitalivoogude suund.

Suurema osa läinud sajandist täitis mure selle pärast, kuidas kasvatada Lääne kapitali ja/või abi voogusid nn kolmandasse maailma. Praktiliselt keegi ei näinud ette, et probleem pöördub teistpidi ning tärkajatel-arenejatel tekivad säästude ülejäägid, millele vana tööstusmaailm nüüd nõjatub oma jooksevkonto- ja eelarvepuudujääkide rahastamiseks.

Sellist sõltuvust ülejäänud maailmast saaks Lääs kärpida – kuid mitte kaotada – kui valitsused ei pelgaks languse ajal omaenda keskpankadelt laenu võtta.

Paljude kommentaatorite arvates on raha tagasivool arengumaadest ebaloomulik (nad tahavad tegelikult öelda «ebamoraalne»). Kahtlemata on mängus erifaktorid nagu riigi kontroll Hiina majanduse üle ning naftatootjate suured ülejäägid. Kuid see kõik niipea ei muutu ning parem on nende uuesuunaliste kapitalivoogudega ära harjuda.

Intrigeeriv on hoopis küsimus, mida tärkavad turud oma kuhjuvate ülejääkidega teha kavatsevad. Juba võib täheldada mitmeid märke, et neil on kõrini oma varude hoidmisest dollarites (või teistes Lääne valuutades), mis teenivad madalaid või isegi negatiivseid reaalintresse.

Järgmine etapp on nii portfelli- kui otseinvesteeringud sellistesse piirkondadesse nagu Aafrika, kuid ka Ameerika ja Euroopa. Hetkel on nad teretulnud. Kuid mis saab siis, kui nende osalus kasvab?

Pingetes võib praktiliselt kindel olla.

Lääne valitsuste reaalse võimu kängumisest on juba kirjutatud miljoneid sõnu. Ning tuleb kirjutada veel ja veel, kuna nimetatud valitsuste vastutusala omaenda majandustes kahaneb üha.

Peamisteks kannatajateks pole seejuures esialgu tavakodanikud, vaid võimukandjad ja ärieliit.

Copyright The Financial Times Limited 2013