/nginx/o/2012/12/27/1502084t1hd0e5.jpg)
Isegi hiljutiste standardite valguses on Moskva vastulöök Magnitski seadusele – millega keelati inimõiguste vastu patustanud Vene ametnike käigud USAsse – olnud inetu. Läinud nädalal raius president Vladimir Putin seadusraamatuisse meetme, mis keelab USA kodanikel Venemaa lapsi lapsendada.
Tulemuseks on see, et tuhanded kaitsetud kodanikud jäävad USA-Vene suhete pantvangidena Venemaa orbudekodude elanikeks, mille tingimused on tihtilugu õõvastavad.
On selge, et Kreml katsub käesolevaga kõikidele selgeks teha, et USA eeskuju järgimine ei ole soovitav. Kuid keegi ei tohi lasta end araks teha – sest tegelikult näitab Moskva reaktsioon, et meede tabas märki.
Paljudel Vene ametnikel on Läänes kinnisvara, nad reisivad edasi-tagasi ning läkitavad oma lapsi sinna õppima. Seega on viisakeeld ja varade külmutamine vähemalt esmapilgul usutavate (nn prima facie) tõendite olemasolul inimõiguste rikkumiste või kriminaaljuhtumite vallas üks ülimalt efektiivne sanktsioon.
Seda enam, Magnitski juhtum on karjuv ja ülinahaalne, hästi dokumenteeritud ning kujutab endast putinismi pimedat poolt pähklikoores. Maksuametnikud kasutasid investeerimisfondi, mille asutaja müstilistel põhjustel Venemaa ukse taha jäeti, varastamaks riigilt 230 miljonit dollarit. Kui fond varguse avastas ja oma tõendid väljakäis, ei esitanud võimud süüdistust ühelegi asjaosalisele. Selle asemel arreteerisid nad juhtumit uurinud advokaadi Sergei Magnitski ja süüdistasid hoopis teda ennast kõnealuse pettuse korraldamises. Vanglas keelduti talle osutamast ravi tõsiste kõhuhädade puhul, hiljem peksti mees surnuks.
Isegi nüüd, kui juhtum on pälvinud rahvusvahelise põlastuse, keeldub Venemaa oma seisukohtadest taganemast. Selle asemel esitati Magnitskile absurdne postuumne süüdistus maksupettustes. Et Moskva keeldub tegelemast tegelike kahtlusalustega, on parimal juhul näide paadunud põikpäisusest. Kahjuks ei ole aga välistatud võimalus, et pahategijatel on kõrgete positsioonidega kaitsjaid, kes riskiksid koos nendega vahele jääda.
Moskva väidab, et Magnitski seadus on Venemaa-vaenulik. Ometigi on see seadus suunatud konkreetsete ametnike vastu, keda süüdistatakse Vene riigi raha varastamises. Samuti süüdistab Kreml USAd, et viimane tembeldavat isikuid süüdlasteks ilma kohtu otsuseta. Kuid iga riik on vaba otsustama, et ei soovi teatud isikuid oma territooriumile lubada – olgu nood siis süüdi tunnistatud või õigeks mõistetud.
Magnitski meetmete maksimaalse mõju huvides peaks aga samaga vastama ka Euroopa.
Mõnede maade nagu Suurbritannia, Hollandi ja Rootsi parlamendid on hakanud oma valitsustele peale käima, et nood sama kaalukaid samme astuksid. Kui kasvõi üks 25-liikmelise Schengeni ala liige viisakeelu välja kuulutaks, jääks vähemalt see tsoon antud ametnike ees suletuks.
Kõige mõjusam oleks aga ELi-ülene viisakeeld ja varade külmutamine. Seda saaks teha suhteliselt lihtsa vaevaga, kui aga poliitilist tahet jätkuks – piisaks Euroopa Liidu Nõukogu otsusest, nagu juba tehti Valgevene ametnike asjus.
Kremli propagandamasin pasundab, et Euroopa majandusprobleemid peegeldavad laiemat läbikukkumist juhtimise ja väärtuste vallas. Eurokriisiga võitlemise väsimusele vaatamata peaks EL tõestama, et sellised väited on ekslikud – ning näitama, et on jätkuvalt valmis kaitsma ja edendama väärtusi, millele liit ehitati.
Copyright The Financial Times Limited 2013