Aina populaarsemaks muutuva tuhkru pidamine lemmikloomana võib osutuda nii mõnegi huvilise jaoks liiga keerukaks.
Tuhkur paneb pererahva proovile
3. jaanuar 2013, 09:49
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
MTÜ Eesti Tuhkrute Liit juhatuse liige ja kasvatuse Valgetuhkur omaniku Heleri Haiba sõnul peeti kümmekond aastat tagasi tuhkruid eesti kodudes väga vähe, pigem tegid seda vene inimesed, tuhkrutest ei teatud eriti midagi. Praeguseks on Haiba kinnitusel tuhkrupidamine päris levinud.
«Need, kellel juba üks tuhkur on, võtavad sageli teise lisaks. Kahjuks satuvad päris paljud tuhkrud uut kodu otsima, kuna eelmises kodus ei viitsitud ega osatud õiget hoolt pakkuda ja leiti, et tegemist on liiga nõudliku loomakesega,» räägib Haiba.
Enamasti on tuhkruomanik noor inimene või noorpaar, kellel ei ole veel lapsi. Tuhkur valitakse, kuna ta on lemmikloomana kergem pidada kui koer ja nõuab vähem vastutust. Näiteks ei pea temaga jalutamas käima ja tuhkru saab üksinda mitmeks päevaks koju jätta. Samas naerutab ta pererahvast oma trikkidega ja pakub head seltsi, lisab Haiba.
«Paljud kassiallergikud eelistavad tuhkrut. Loomulikult leidub ka tuhkrutele allergilisi inimesi,» selgitas kasvataja, kes on ka ise kassiallergik.
24-aastasel Johanna Heistel on kodus kaks tuhkrupoissi: peagi kolmeseks saav Eddie ja veel mitte aastanegi Ferrero.
«Tema on hästi suur tuhkur, tavaliselt nad ei ole nii suured. Ta on meil selline paksuke, tõeline mõmmi,» tutvustab Johanna Heiste nooremat karvakera.
Eddie ja Ferrero on mõlemad pärit kasvatusest Valgetuhkur. «Tahtsin endale juba ammu tuhkrut. Olin toona vist 13-aastane, aga ema ikka ütles, et ei tea, ei võta,» meenutab Heiste.
Esmalt kuulis Heiste tuhkrute kohta isa käest. «Isa nägi ühel tuttaval tuhkrut ja rääkis, et nii põnev loom. Seejärel hakkasin rohkem uurima, lugesin foorumitest ja vaatasin videoid,» jutustab Heiste ja lisab: «Nad on tegelikult üsna kallid loomad ka.» Tuhkur maksab Eestis keskmiselt 230 eurot.
Heiste soovitab kõigil huvilistel tuhkur osta kasvataja käest. «Tuhkruid müüakse ka lemmikloomapoodides, kus nad on tihti hoolitsemata ja peavad elama tillukeses puuris. Mina soovitaksin huvilistel võtta kutsikas kindlasti kasvatajalt. Kasvataja poole saab alati pöörduda, kui tuhkruga peaks tekkima mingi mure või on vaja nõu küsida,» lisab ta.
Heiste räägib, et tuhkrud on igati toredad ja lõbusad loomad. «Nad on hästi mänguhimulised ja energilised. Ärkvel olles tahavad nad kogu aeg mürada ja mängida,» kirjeldab Heiste oma lemmikloomi.
«Eks nad teevad pahandust ka päris palju,» muigab Heiste. Kõige rohkem meeldib Eddiele ja Ferrerole kraapida ja asju varastada, näiteks peita susse diivani alla.
Tuhkrupidamisel on suureks probleemiks lillepotid. «Kuigi tuhkrud on targad ja neile annab paljugi õpetada, siis lillepotis kraapimist lihtsalt pole võimalik välja juurida. Nad saavad aru, kui nendega riidlen, aga kui neil avaneb salaja võimalus, siis nad ikkagi kasutavad seda,» jutustab Heiste.
Kugisevad paharetid
Pealegi on tuhkrud väga osavad pragudest ja torudest läbi pressijad ning ronijad. «Eddie on täielik pärdik. Ta ronib nagu ahv mööda riidenagi üles. Teda ei suuda keegi takistada,» muheleb omanik.
Tuhkrutele iseloomulikku rõõmuhäälitsust kutsutakse kugisemiseks. Tihti kipuvad tuhkrud kugisema ka siis, kui nad ise teavad, et on mõne pahandusega hakkama saanud, teab Heiste.
Paharette peab kuidagi karistama. «Kui nad mänguhoos liiga kõvasti hammustavad, siis saavad nina pihta nipsu,» selgitab Heiste.
Omaniku sõnul käib trikkide õpetamine ikka mingi nänniga. «Kui koer on väga rahul kiituse ja paitamisega, siis nemad tahavad midagi head saada,» räägib Heiste. Nii Eddie kui ka Ferrero tulevad inimese juurde nimepidi kutsumise peale. Eddie oskab käppa anda ja maas rulluda. Ferrero sitsib.
Tuhkru seltskondlikkus ja läbisaamine omaniku ning ülejäänud lemmikloomadega sõltub paljuski tema iseloomust. «Mõni tuhkur on täielik mõmmik, nagu Eddie, kes tahabki kogu aeg kaisus ja süles istuda, teine on jällegi isepäisem. Vahel Eddie tuleb ja pistab oma märja nina mu vastu. Nad ikkagi otsivad inimese seltsi,» räägib Heiste.
Heiste kodus elab veel kaks kassi, kes tuhkrutega just suurimad semud pole. «Nad on lihtsalt nii erineva mängustiiliga. Kui tuhkur läheb ja hüppab kassile põske kinni ja hakkab sikutama, peab kass seda rünnakuks. Vahepeal kass ähvardab neid ja siis ajavad tuhkrud kassi taga,» räägib ta.
Õigesti kasvatatud tuhkur peaks olema sõbralik. Eddie on muidu väga hea iseloomuga, aga teatud külalisi kipub ta hammustama. «Ta võibolla tunneb ära, kui inimene on ebakindel.»
Heiste demonstreerib Eddie hambaid. «Sellised nõelakesed,» kirjeldab ta nelja valget kihva. «Kui Eddie võtsime, olid mu käed täitsa ära näksitud,» muheleb Heiste.
Unimütsid
Tuhkrute söötmises on kolm koolkonda. Ühed tunnistavad ainult kuivtoitu, teised annavad vahetevahel lisaks liha, siseelundeid, juur- ja puuvilja. Aina enam kogub populaarsust naturaalne söötmine ehk toortoitmine.
«Tuhkrud on kiskjad. Nende õige toit on ikkagi liha, toores kraam,» leiab Heiste. Tooreks toiduks sobib kana, kalkun või küülik.
«Mõned tuhkruomanikud ostavad oma lemmikutele toidulaua rikastamiseks külmunud rotte ja hiiri. Mina ei ole raatsinud, kuna pidasin kunagi rotte. Minu tuhkrud söövad üsna palju liha ja graanuleid saavad nad harva,» räägib Heiste.
Tuhkruid peetakse kas täiesti vabalt, nagu kassi, või on nad muist aega puuris. Näiteks Eddie ja Ferrero on puuris öösiti ja siis, kui perenaine kodust ära läheb. Tuhkur pole puuriloom ja võib nii agressiivseks muutuda.
Tuleb arvestada, et tuhkrud on suured unimütsid. Nad magavad kuni 20 tundi ööpäevas ja eriti pika unega on nad talvel.
Tänapäeval lasub tuhkru omanikul kohustus loom steriliseerida. Emased tuhkrud kurnab jooksuaeg nõnda läbi, et kui sellele ei järgne paaritumist, võivad nad surra aneemiasse. Steriliseerimine vähendab ühtlasi tuhkru iseloomulikku lõhna ning muudab isased loomad leebemaks.
Tuhkru haisunäärmed paiknevad üle terve keha ja looma ei soovitata tihti pesta, sest mida tihedamini pesta, seda tugevamaks läheb tuhkru iseloomulik lõhn. Saba all asub tuhkrutel haisupaunake, mida nad kasutavad hädaohu korral. «Näiteks ehmatades on nad kodus haisu lasknud,» ütles Heiste ja kinnitas, et hais on väga vänge.