Kommunikatsioon väheneb. Inimesed väldivad vestlusi ning otsused tehakse suletud uste taga. Inimesed ei usalda enam ametlikku infot ja võimust võtavad kuulujutud.
Kriitika ning süüdistamine kasvab. Inimesi solvatakse avalikult, enda puudustele ja vigadele otsitakse süüdlasi mujalt. Rünnak maskeerib sisemist ebakindlust. Süüdistatakse välisvaenlast ning välditakse isiklikku vastutust.
Austus kahaneb. Pidev kriitika kahandab inimeste vahelist austust ja usaldust. Tulemustele orienteeritus on madal. Igaüks eeldab kaaslastest halvimat ja ei unusta oma arvamust ka avalikult välja öelda.
Isolatsioon süveneb. Töötajad tõmbuvad kas iseendasse või suhtlevad ainult kõige lähemate kaaslastega.
Fookus pöördub sissepoole. Inimesed kaotavad huvi laiema konteksti vastu ning kõik siseringis toimuv on olulisem väljaspoolsest elust.
Mõrad laienevad ja ebavõrdsus suureneb. Sisemised vastuolud omandavad sõdade mõõtme. Esile tõusevad mõned priviligeeritud inimesed, kellest saab justkui eliit. Nad saavad teistega võrreldes ebaproportsionaalselt palju tähelepanu, vahendeid ja võimalusi
Ambitsioonid sulavad. Inimesed kaotavad usu muudatuste ja progressi võimalikkusesse ja lepivad keskpärasusega. Nende eesmärgiks on nüüd riskide vältimine, selle asemel, et otsida suuri läbimurdeid. Töötajad käivad küll tööl, kuid nende vaim on kusagil mujal.
Initsiatiivikus kaob. Ärevus paralüseerib inimesed. Usk, et kunagi midagi ei muutu, teeb töötajad passiivseteks ning kinnistab rutiini. Protsessid ja põhimõtted näivad olevat kivisse raiutud.
Negatiivsus levib. Emotsionaalne ahelreaktsioon süvendab pessimismi. Ettevõttekultuuris muutub lubatuks isekus, ahnus, usaldamatus, lugupidamatus, labane võimuvõitlus ja vabandused tulemuste asemel.