Naftatransiidist lõigati aastaga pool maha

Transiidiekspert Raivo Vare. Foto: Liis Treimann.

Suurte mahukaupade transiidi hiigelaega sai Eestis käesoleva aastaga otsa, viimasena läks naftatransiit - Narva piiri taga valminud uus naftaterminal vähendas Eesti naftatransiiti ligi poole võrra.

Lõppeval aastal löödi Eesti vanamoodsa transiidiäri kirstu viimane nael. Viiskümmend kilomeetrit Narvast kirdesse jäävas Ust-Luga sadamas valmis Vene riigifirma Rosneft opereeritav naftaterminal. Naftatransiit läbi Eesti vähenes praktiliselt poole võrra, näiteks üleeile Statistikaameti poolt avaldatud numbrid näitavad, et selle aasta kolmandas kvartalis liikus mööda Eesti raudteed 2,6 miljonit tonni naftatransiiti, veel eelmise aasta alguses oli vastav näitaja 5,3 miljonit tonni kvartalis. Veel hullem seis on söega. Kui eelmisel aastal läbis Tallina sadamat 345 000 tonni sütt (aasta varem 1,5 miljonit tonni), siis lõppeval aastal napilt 40 000 tonni.

See ongi ühe ajastu lõpp, transiit mis 1990-tel sadu eestlasi rikkaks tegi (Aadu Luukas ja Endel Siff jagasid pidevalt rikaste edetabeli ülemisi kohti), on sellisel kujul läbi. Eelkõige käibki siin jutt naftast ja söest, need on kaubad mida näiteks Raivo Vare nimetab odavaks mahukaubaks. Söe puhul toimus järsk langus pärast pronksiööd ja pärast seda on see aastate jooksul kõikunud üles ja alla (enamasti alla), siis naftasaaduste osas on kukkumine toimunud, nagu juba öeldud, just tänavu. EVR Cargo juhatuse esimees Ahto Altjõe ütleb, et selle tulemusena on Eesti kaotanud 8-9 miljonit tonni naftatransiiti ja tema hinnangul jätkub langus ka järgmisel aastal. Mõni nädal tagasi detsembri alguses teatas EVR Cargo (suurim vedaja Eestis, endine Eesti Raudtee üksus) ka sellest, et koondab mahtude kiire vähenemise tõttu sadakond töötajat.

Põhjuseid senisel kujul transiidi kadumiseks on palju. Nafta puhul Rosnefti terminali avamine Ust-Lugal. Söe juures eelkõige poliitiline peedistamine ja Vene riigiraudtee käitumine. «Viimastel aastatel ei ole Venemaa suunalt kinnitatud raudteele veoplaane piisavas koguses,» ütleb Sirle Arro Tallinna sadamast, miks sütt enam Tallinna kaudu ei veeta. Tegelikult tähendab see seda, et kui keegi tahab Eesti suunal kaupa vedada, siis Vene raudtee ütleb, et neil pole anda vaguneid kauba jaoks. Lihtne ja lollikindel võte, pole vaja mingeid tariife – Venemaagi on ju WTO liige. «Venemaa on mittetariifsete takistuste alal maailmameister,» lisabki Raivo Vare. Selline poliitiline blokaad on kõige edukamalt töötanud just söe puhul, aga osaliselt (nafta) ja ajutiselt (väetis) ka teiste kaupade puhul. Laias laastus on tegemist aga pika ligi kümmekond aastat kestnud protsessiga, kus on oma majanduslik ja oma poliitiline komponent, on Vene enda uued sadamad, on väiksemate transiidifirmade väljatõrjumine ning allesjäänute konsolideerumine. Mingis mõttes toimub sama, mis kakskümmend aastat tagasi Soomega, kus Balti riigid väga kiiresti võtsid soomlastelt ära Vene transiidi. Nüüd on Balti riigid samas rollis milles tollal Soome – odavad mahukaubad kaovad, sest sellega saavad Vene enda vedajad ja valminud sadamad hakkama.

Ometi ja vaatamata pessimistlikule sissejuhatusele, ei maksa sellele protsessile ka liiga traagiliselt vaadata. Esiteks just sellepärast et vastav areng ongi kestnud  juba kümmekond aastat ning andnud kohalikele ärimeestele aega ennast muuta, uusi nišše leida ning äri ümber korraldada. Kunagist hiilgust, vähemalt siis kui loeme tonne ja vaguneid, ei tule enam kunagi tagasi, aga äri on võimalik ajada ka teistmoodi. «Meie mahud sellel aastal isegi suurenevad,» ütlebki näiteks Paldiskis terminali pidava Alexela juhataja Heiti Hääl. Sellel aastal veab Alexela Paldiski kaudu umbes miljoni tonni jagu Kashastanist pärit masuuti, muuseas just Kashastan ja Valgevene ongi olnud need kaks riiki, mis aidanud vähenevaid transiidimahte Eestis kompenseerida. Alexela puhul aga pole isegi Kashastani masuut peamine, vaid nagu Hääl selgitab on nende jaoks põhiäri ikkagi teatud tüüpi naftafraktsioonidega tegelemine. Natuke lihtsustatult lahti rääkides tähendab see seda, et Vene naftatehastes tekib alati suures koguses erineva rafineerimisastmega naftatooteid – nende jaoks võib see olla lausa praht, millega midagi teha ei osata – lisatöötlemisel, aga saab neist kasulikke asju, mida võimalik erinevatesse riikidesse müüa. Näiteks hakkas Alexela sellel aastal sellistest naftafraktsioonidest Paldiskis lennukikütust tootma. See kõik ei tähenda siiski seda, et Vene poole tegevus Alexelat üldse ei mõjuta. Kuna üle Eesti piiri on kaupade vedamine piiratud, siis käib Alexela äri niimoodi, et tsisternid tulevad raudteed mööda Venemaalt Lätti või Leetu ja sealt laevaga Paldiskisse, kust pärast töötlemist uuesti laevaga Lääne poole liiguvad. «Loomulikult, niimoodi ringiga tulevad kulud suuremad, muidu võiksid meie mahud veelgi suuremad olla,» räägib Hääl.

Samamoodi on oma mahte suutnud säilitada ka väetisetransiit. Pärast pronksiööd pandi ka see lukku, aga nüüdseks on väetis tagasi. Siin oli lahendus selline, et Akron (ise Vene taustaga väetisetootja) omandas 100 protsenti Muugal asuva terminali, lisaks sellele on Akronil Venemaal tehased, omaenda vagunipark, kokkuvõttes kontrollivad nad kogu ahelat ja Vene raudtee jutt «meil vaguneid teile anda pole» neid ei mõjuta. Endised suured naftaterminalid Eestis on valinud kolmanda tee. Nii Vopak (varem EOS) ja Vesta (varem Eurodek) planeerivad isegi oma mahutiteparki suurendada, aga mitte sellepärast et loodavad naftavoogude taastumist, vaid sellepärast, et saaks transiidi asemel teha äri ladustamisega. «Edu võtmeks on komplekssemate teenuste, nagu näiteks naftasaaduste suurema segregeerimise ning pikemajalise ladustamise  pakkumine, mitte ainuüksi mahtudele rõhumine,» räägib näiteks Olga van Kampen Vopakist. Põhimõtteliselt on see sama jutt, senise äri (pumpame nafta vagunitest tünni ja tünnist laeva ning kõike seda võimalikult kiiresti) asemel läheme nüansirikkamaks, näiteks saab Muugal Vopaki tünnides suures koguses naftat ladustada, et seda sobival hetkel kui turul hinnad soodsaimad seda Läände paisata. Omamoodi arbitraaži äri. Ja kui kõige lõppu lisada ponnistused konteinervedude alal, mis sellel aastal teevad Eesti raudteel ja Tallinna sadamas oma kõigi aegade rekordi, siis tulebki kokku uut moodi transiidiäri. Väiksemad kogused ja väiksemad mahud, ratsa rikkaks enam ei saa, aga elada ja äri ajada kannatab ka praegu.