/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)
/nginx/o/2012/10/12/1369282t1hd2b9.jpg)
Euroopa Liidu kuuekuuline roteeruv eesistumine on viimastel aastatel kaotanud suure osa oma autoriteedist, sest eurotsooni kriis ja Brüsseli suurem võim on selle rolli ja tähtsust õõnestanud.
Eurokriis on õõnestanud EL-i roteeruva eesistuja positsiooni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesistumine, mille Iirimaa jaanuaris Küproselt üle võtab, oli algselt mõeldud selleks, et iga riik saaks eesistumisperioodil võimaluse määrata ja juhtida EL-i tegevuskava ning tõsta esile oma panust EL-i projekti.
Eesistuja teeb seda mingil määral praegugi, kuid nüüd, kus blokil on 27 ning 2013. aastal pärast Horvaatia liitumist 28 liiget, on selle mõju hajunud, eriti pärast 2009. aastat, kui asutati Euroopa Ülemkogu eesistuja ametikoht.
Praegu on sellel kohal Herman Van Rompuy, kes on EL-i liidrite ülemkogu eesistujana rühma kõrgeim poliitiline esindaja, ning juhib korralisi tippkohtumisi Brüsselis.
Rompuy ametikoha loonud Lissaboni lepe «õõnestab tõeliselt EL-i roteeruvat eesistumist», ütles Prantsuse Rahvusvaheliste Suhete Instituudi (IFRI) teadur Yann-Sven Rittelmeyer.
«Roteeruv eesistuja teeb ära kogu töö, et [tippkohtumisteks] ettevalmistusi teha... aga kui asjad tõsiseks ja raskeks lähevad, tuleb kohale Van Rompuy, et kõik probleemid liidritega otse ära lahendada,» ütles üks EL-i diplomaat.
Kuigi eesistuja esindajal on õigus tippkohtumisel Van Rompuy kõrval istuda, võtavad tegelikult sõna vaid neli-viis liidrit, tavaliselt Saksamaa, Suurbritannia, Prantsusmaa või Itaalia juhid, ütles diplomaat.
«Ülejäänud 23 peavad suu kinni ja loodavad, et kohtumine liiga pikaks ei veni,» lisas ta.
Lissaboni lepe lõi ka välispoliitika juhi ametikoha, mis peaks EL-le rahvusvahelisel areenil tugeva hääle andma. Seda täidab praegu Catherine Ashton, kes esindab blokki näiteks tuumakõnelustel Iraaniga.
Pooleaastane eesistuja jälgib teoreetiliselt kõiki valdkondi nagu rahandus ja majandus, õigus- ja sisepoliitilised küsimused, põllumajandus või keskkond. Kuid eesistuja autoriteet on kõvasti kannatada saanud euroala võlakriisi tõttu, mis on sundinud liitu majanduspoliitikat rohkem koordineerima ning omistanud keskset tähtsust eurotsoonile ja selle keskvõimule, ütles Rittelmeyer.
Tema hinnangul on rambivalguse mujale viinud ka EL-i laienemine 2004. aastal, kui blokk sai juurde palju endisi Kesk- ja Ida-Euroopa riike. Kuid amet on endiselt atraktiivne just väiksematele riikidele, mis võivad endale vahendajarolli võtta, ütles Rittelmeyer.
Näiteks Küpros annab eesistujakoha üle, olles saavutanud EL-i ühtse patendisüsteemi vastuvõtmise, mille kallal töötati ligi 40 aastat.
Teisteks saavutusteks võib pidada pangandusjärelvalve vallas tehtud edusamme, kuid pahupoolele võib paigutada rasked eelarvekõnelused, mis novembris erakorralisel tippkohtumisel nurjusid.
Kuigi eesistumine on natuke oma võlust kaotanud, ei viita miski sellele, et mõni riik sellest võimalusest loobuks, ütles üks diplomaat.
«Selline positsioon on parim viis võimukoridoride jõudude tasakaalust aimu saada, mis on omakorda tähtis, kui oma riigi huve edendad,» lisas ta.