Eestlane võõrsil: Austraalia jõuluvana saani veavad valged kängurud

Känguru kingikotiga Taronga loomaaias Foto: AFP PHOTO/HO/TARONGA ZOO/Rick Stevens

Üleskutsele kirjutada sellest, kuidas veedavad oma pühi eestlased võõrsil, vastas ka Ave, kes elab Austraalia läänekaldal Monkey Mia nimelises kohakeses ookeani ääres. Monkey Mia on austraallaste seas populaarne koht, kus pühi veeta.

Koolilapsed saavad pühade puhul koolist kuus nädalat vabaks. Samuti sulevad selleks ajaks mõned firmad oma uksed, nii et vanemad pakivad kogu oma pere ja kodinad karavani või treilerisse ning sõidavad mereäärsetesse kuurortitesse ja karavaniparkidesse puhkama.

Päkapikke Austraalias ei käi ning ka advente ei tähistata. Majad kaunistatakse juba detsembri alguses. Väga populaarsed on jõulutulede võistlused, mille raames muutuvad terved tänavad lausa turismiatraktsioonideks. Nädal-paar enne jõule kogunevad suuremate linnade elanikud linna keskväljaku kuuse juurde küünlavalgele jõululaule laulma.

Kingitusi tehakse tavaliselt lähimatele sõpradele ja perele. Enne jõule saadavad lapsed jõuluvanale nimekirja oma jõulusoovidega. Jõuluõhtul (24.12) riputavad lapsed üles jõulusoki, kuhu siis hommikuks jõuluvanalt kinke oodatakse. Perepea jagab kuuse all laiali pere ja sõprade kingitused, aga luuletusi ei loeta.

Kuna elan suurest ostukeskusest ligi 500 km kaugusel, siis õnneks jõulukingituste otsimisega pead vaevama ei pea - siin lihtsalt ei olekski midagi asjalikku osta ja niisama kotitäiteks ka midagi osta ei tahtnud. Paljud teevad oma ostud internetis, mina aga tegin lähedaste kingitused ise.

Kõige olulisem traditsioon paistab olevat jõululõuna mereandide (kala, krevetid, austrid, kammkarbid), värske salati ning jõulusingiga. Jõululõuna peetakse tavaliselt vanavanemate juures (või siis eelmainitud karavaniparkides/puhkekohtades). Traditsiooniline jõuluõhtusöök on röstitud lamba- või veiseliha ning mõnel juhul ka kalkun koos aedviljade ja kastmega. Magustoiduks on kuum ploomipuding vanillikastmega.

Kuna jõuluaeg on siin palav, siis õllejoomisega tagasi ei hoita. Kirikutes peetakse teenistusi nii 24. õhtul kui ka 25. detsembril, kuid kuna mina kirikuskäija ei ole, ei oska ma selle kohta palju rääkida. Väidetavalt on austraallased üsna usklik rahvas, aga minu tutvusringkond seda väidet ei kinnita.

Meie veetsime päeva rannas ja õhtuks valmistasime ise pudingit, tegin piparkooke ja tegime ka korraliku seaprae ahjus röstitud juurviljadega. Eelmisel aastal proovisin ka hapukapsast teha, kuid need läksid vett vedama - siinne temperatuur on kodusest lihtsalt nii erinev ja ilmselt kääritamisprotsess oli liiga kiire. Kuna Austraaliat võib julgelt nimetada suureks rahvuste kompotiks, on suuremates linnades olemas ka rahvuslikud poekesed, kust saaks verivorsti osta. Hapukapsast müüakse suuremates kaubanduskettides, aga see pole ikka seesama, mis ema tehtud.

26. detsember on samuti riigipüha, Boxing Day. Kui aus olla, siis keegi ei paistagi teadvat, miks seda tähistatakse. Vikipeedia andmetel aga paistab olevat tegu kolonialistide toodud kombega, mille järgi said teenijad ning sulased siis vaba päeva, kuna nad õigel jõulupäeval teenistuses olid. Päev veedetakse väljas - rannas vedeledes, kriketit mängides, ujudes, õlut juues, kalal käies jne. Populaarne on kuulata või vaadata ülekannet iga-aastasest kriketimängust Austraalia ning mõne teise riigi vahel. Teine asi, mida jälgitakse, on purjetamisvõistlus Sydneyst Hobartisse.

Austraalia jõuluvana sõidab väikesel saanil, mida ei vea mitte põhjapõdrad, vaid 6 valget känguru (6 white boomers). Jõuluvana tuleb tavaliselt firmade, koolide ja lasteaedade jõulupidudele kingitusi jagama.

Siin on ka üks imelik traditsioon, millega ma ise pole kokku puutunud – nn jõulud juulis, mida peavad need, kes igatsevad traditsioonilisi valgeid jõule. Siis kaunistatakse kodu ning valmistatakse jõulusöök kõigi lisanditega. Asi nimelt selles, et juuli on Austraalia talve haripunkt ning suuremates linnades, mis asuvad just külmemas lõunaosas, võib isegi lund sadada.

Aastavahetusel kogunetakse suurtes linnades parkidesse ilutulestikku vaatama. Väiksemates kohtades minnakse pubidesse, kus siis enne südaööd viimane minut maha loetakse, paberist pasunaid tuututatakse, paber-rakette lastakse ning seejärel koju magama minnakse. Kuna eraisikutele ilutulestikku ei müüda (kardetakse tulekahjusid ning vigastusi), siis on siinmaal ilutulestikku palju vähem ning mina pole oma kahe siinveedetud aastavahetuse jooksul ühtki raketti näinud, sest elan väikeses kohas.