Eestlane võõrsil: Jõuluvana on sakslasele keegi olend Coca-Cola reklaamist

Krampus Foto: Reuters/ScanPix

Eestlanna Helena elas aastaid Austrias ning nüüd on pea aasta elanud Saksamaal. Tema sõnul ei tunta seal meile tuttavat Jõuluvana, kinke toovad hoopis Nikolaus ja Jõululaps.

Üldiselt peetakse jõule Helena sõnul Saksamaal küll meile sarnaselt, kuid esineb teatud erinevusi. Näiteks on 24. detsembri õhtul pidulik õhtusöök ning menüüs on supp, praad (kala-, kana-, või sealiha) ja magustoit.

«Siis, tuleb Jõululaps, kes toob jõulukingid. Seda ei näe, sest see toimub elutoas või mujal suletavas, salajases toas. Kui ta on valmis, siis helistatakse kella ja võib tuppa siseneda. Kuusepuu alla on selleks ajaks ilmunud kingid ning need võib nüüd avada,» on Helena kuulnud. «Jõuluvana siin olemas ei ole - see pidi olema lihtsalt olend Coca-Cola reklaamist.»

Jõuluvanale sarnane tegelane on Nikolaus, kes käib 6. detsembril Nikolausipäeval (Nikolaustag) majast majja koos kuradilaadse kaaslasega, et jagada lastele nende käitumise järgi kas kommi või vitsa. «Teise variandina, kui vanemad pole jaksanud tellida ei Nikolausi ega Krampust, panevad lapsed õhtul enne Nikolausipäeva oma sussid-kingad ukse taha ja saavad jällegi vastavalt oma käitumisele sinna sisse kas mõne maiuse või siis vitsa,» selgitab Helena. Eestlanna ise selle kombega kaasa ei taha minna, sest tema meelest tundub see kuidagi veider, et kinke toob nn Jõululaps või Jeesuslaps.

Eestlaste kommetest igatseb ta aga päkapikke, keda Saksamaal ei tunta. «Mis siis, et päkapikud on lastele ja ma ise ei saa sellest kombest osa võtta, aga oleks tore, kui seda siin siiski mingil moel harrastataks,» nendib ta.

Jõululaua osas Helenal etteheiteid ei ole, sest see on meile väga sarnane. «Lisaks, kuna veedan enamus jõule ikka Eestis, siis ei pea ka midagi igatsema - kodukootud verivorst on laual ja õige jõul olemas!»

Ka Saksamaal on kingitused kõigile väga olulised, kuid Helenale on jäänud mulje, et raha kulutatakse seal kinkidele rohkem kui meil. «Tihti kingtakse elektroonikat, mis pole aga teps mitte odavamate killast. Ehk on see ka lihtsalt minu võrdlus oma perega, kus kinke ei tehta - niigi läheb suur osa eelarvest laua rikkalikuks katmiseks ja odavaid kinke ei hakata tegema vaid kingi tegemise nimel. Kokku tulla ja koos olla on juba nii tore, pigem panustatakse millessegi, mida saab lauale panna.»

Viimast tahab Helena soovitada kõigile, olenemata rahvusest ja elupaigast. «Räägitakse sellest, et jõuluajal on tähtis olla koos perega, kuid siiski on vaid üks ostuhullus, et mitte täbarasse olukorda sattuda, kui pole miskit teisele kinkinud.»