Kuidas jõuda viie rikkama riigi hulka?

Nordea panga peaökonomist Tõnu Palm. Foto: Peeter Langovits

Kui tahame pürgida viie rikkama riigi hulka, peaks riik taristu arendamise kõrval veelgi tugevdama  enda omanikustaatust, investeerides riigiettevõtetesse, sest edukad on tulevikus need riigid, kes suudavad teha investeeringuid ja kasvatada peale erasektori ka riigivara väärtust, kirjutab Nordea panga peaökonomist Tõnu Palm.

Väljudes võlakriisist oleme jõudmas huvitava ja murrangulise muutuse lävele, mis puudutab kogu euroala tulevikku. Eesti on pea kaks aastat rahaliidu, klubi EURO täieõiguslik liige. Praegu hakkame esimesest Suurest Kriisist taastuma – tähelepanu keskendub Euroopas üha rohkem pigem uute kasvuallikate otsingule kui tulekahju kustutamisele.  Mis saab edasi, millise eesmärgi poole võiks Eesti pürgida? 

Eestis on varem püstitatud ambitsioonikas eesmärk jõuda ELi viie rikkama riigi hulka, mis eeldab rahvusliku rikkuse märgatavat kasvu. Sellega seoses on enamasti piirdutud vaid kriitiliste avaldustega sihi realistlikkuse suhtes.  Kahjuks on vähem arutletud konkreetsete valikute ja sammude üle, mis aitaksid riigi ehk rahva vara väärtust kasvatada.  Liikumine õiges suunas on vahel tähtsam kui arvulised eesmärgid.  Seega oleks vaja detailset visiooni, milliste riigivarade kasvu arvelt riigi rikkus lähema 20 aasta jooksul Põhjamaade omale järele jõuab ning millised on peamised valikud riigivara kasvatamiseks.  Kuidas oleks euro pakutavaid uusi finantseerimisvõimalusi ja Euroopa majanduskasvu pakti (growth compact) visiooni arvestades optimaalne tulevasi investeeringuid rahastada, et riigiosakute väärtuse kasv oleks maksimaalne?  

Me ei pea Eesti elatustaseme järelejõudmist Põhjamaa riikide omale lähema 20 aasta jooksul realistlikuks. Selleks, et üldise elatustaseme tõus oleks sedavõrd kiire, peab majanduses laiemalt (sh erasektoris, tööjõuturul ja ka riigisektoris) väga palju muutuma.  Ei ole mõeldav jääda lootma peamiselt maksutulu kasvule,  rahva heaolu kasvamiseks peab tegevus igal riigitasandil senisest otsustavamalt keskenduma riigivara väärtuse suurendamisele.Riigi (põhi)vara hulka kuuluvad eeskätt taristu (sh riigifirmad), maa koos maavarade ja metsaga, muu kinnisvara jne.

Selle ambitsioonika rikkuse kasvu eesmärgi saavutamise eelduseks on detailsed ja ajakohased arengukavad, avatud diskussioon ja eelkõige otsustusprotsess, mille puhul iga olulise sammu puhul kaalutakse rohujuure tasandil eesmärgist lähtudes, kas valitud lahendus suurendab riigivara väärtust või mitte. Selle nimel juba tegutsetaksegi, kuid ELi viie rikkama riigi püüdmiseks on vaja selgemat eesmärgipüstitust – riigivara väärtuse suurendamist, edu mõõtmist ja ka jõulist progressi. Ambitsioonikas eesmärk tähendab seda, et eesmärgipärane tegevus peaks toimuma laiapõhjaliselt.  Praegu jääb selgelt osa võimalusi kasutamata.   

Olukorras, kus Eesti on ühinenud euroalaga ega ole enam kriisi keskmes, muutuvad aktuaalsemaks kasvu toetavad investeeringud. Seega on põhjust vaadata värske pilguga riigi laiemat bilanssi ja uuenevat euroala finantsraamistikku, mis aitab tulevikus investeeringuid rahastada. Mõttekas oleks panustada potentsiaaliga riigiettevõtete omakapitali, luues seeläbi võimaluse kasvatada pikaajaliselt kodanike rikkust (osakute väärtuse kasvu läbi). Riigiettevõtete väärtuse kasv on viimase kümne aastaga olnud muljetavaldav ning see on juba toetanud rahvusliku rikkuse kasvu. 

Taristuinvesteeringud tehakse tihti pika perspektiiviga ning ka omanikutulu teenitakse pikema perioodi vältel.  Eesmärk ei ole kiire kasum, vaid pikaajaline tulu ja vahest ka laiemad hüved (public good).  Vähetähtis ei ole ka see, et  omanikuna on võimalik lihtsamalt ja kiiremini langetada otsuseid ja säilitada kontrolli riiklikult tähtsa taristu üle.  See on tänapäeva kiirelt muutuvas maailmas väärtus omaette. 

Riigi kui omaniku rollis ei nähta kaugeltki enam, et see pärsiks vaba konkurentsi ja turumajandust.  Tuleb vaid leida ühine nimetaja koostööks erasektoriga. Samuti suudavad edukad riigid tagada riigiettevõtete efektiivse ja läbipaistva toimimise, lähtudes kasumiteenimise eesmärgist. Laiemat konteksti arvestades näen taristuettevõtete börsile viimises seega pigem rohkem ohtusid kui kasu. Miks aga mitte noteerida rohkem võlakirju võlakirjaturul, mis võimaldaks ühtlasi kodumaistel investoritel soetada peale hoiuste ka fikseeritud intressi ja väikese riskiga varasid?  Olles omanik, on riigil ühtlasi tugevam positsioon, et juhtida majandusprotsesse muidu lainetaval ja kehva nähtavusega avamerel. Riikidel, kelle varade väärtus on suurem, on sel malelaual ka tunduvalt rohkem malendeid – võimalusi  majandust kasvule pöörata.  

Investeeringuraha napib alati, lisaks omavahendite tasub seega alati kaasata mõistlikus mahus võlakapitali. Väljastpoolt tulev raha võimaldab suurendada omakapitali tootlikkust. Selles  loogikas ei ole finantskriisiga midagi muutunud. Et vältida sattumist riigivõla kasvu spiraali, on õigustatud teha võlakapitali arvelt vaid investeeringuid, mille kasumlikkust ja tulu on võimalik rahaliselt hinnata.

Eurovõlakirjaturg pakub pangalaenude kõrval  uusi soodsaid finantseerimisvõimalusi. Madalate intresside ja siiski veel mitme näitaja põhjal tagasihoidliku aktsiahinna ja tulude suhte juures eelistavad paljud ettevõtted kaasata raha aktsiaturu asemel võlakirjaturult.Ütleksin, et võlakapitali kasutavad praegu üsna sageli nii ettevõtted kui ka kõrgema reitinguga riigid, kus intressitasemed on juba praegu ülisoodsad. Ega asjata ole ettevõtete võlakirjade emissioonimahud tänavu rahvusvahelistel turgudel rekordilised. Nimelt on Bloombergi hinnangul uute emissioonide maht ca 3,4 triljonit USA dollarit, jäädes alla vaid 2009. aasta supermahule – 3,9 triljonit USA dollarit.

Kokkuvõttes, kui tahame pürgida viie rikkama riigi hulka, peaks riik taristu arendamise kõrval veelgi tugevdama omanikustaatust, investeerides riigiettevõtetesse. Taristuga seotud riigiettevõtted pole ülisuure tähtsusega mitte ainult pikema arengu suunamiseks, vaid kujutavad endast ka arvestavat  (dividendi)tulude ja väärtuse kasvu allikat. Dividenditulu laekub riigieelarvesse, toetades tulu võimalikult laiapõhjalist jaotust riigis. Ühtlane jaotus vähendab ühiskonnas pingeid ning kes teab, võimaldab ehk ka erasektoril säilitada praeguse soodsa maksukeskkonna. 

Piiratud ressursside tingimustes aitab Eesti majanduse konkurentsivõimet toetada ka see, kui ELi struktuurifondide raha suunatakse eelisjärjekorras prioriteetsete projektide tarbeks. Euro kontekstis on võimalik kasutada senisest aktiivsemalt era- ja riigisektori kaasfinantseerimist (public-private partnership) ning muid paindlikke rahastamismudeleid.  Riigi roll võib osa taristuprojektide (näiteks energeetika valdkonna) finantseerimisel  piirduda vaid kohustusliku omafinantseeringuga.  Uut tavapärasust arvesse võttes võib riigil olla kasulikum  tagada riigiettevõtetele eeskätt tugev kapitalibaas, tänu millele saaksid ettevõtted võimalikult soodsatel tingimustel laenuraha.  Euro tõi Eestile finantseerimisvaldkonnas kindlasti uusi võimalusi, mis tuleks nüüd üles leida. 

Edukad on tulevikus need riigid, kes suudavad teha investeeringuid ja kasvatada peale erasektori ka riigivara väärtust, sest üks täiendab teist.  Kui tahame Põhjamaa heaoluriikidele järele jõuda, siis tuleb pidada sammu ja olla nii eesmärkides kui ka lahendustes pigem ambitsioonikad kui keskpärased.