P, 5.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Viiskümmend aastat kapitalismi ja vabadust

Robert Kitt
, Swedbanki ettevõtete panganduse juht
Viiskümmend aastat kapitalismi ja vabadust
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Swedbanki ettevõtete panganduse tegevdirektor Robert Kitt.
Swedbanki ettevõtete panganduse tegevdirektor Robert Kitt. Foto: SCANPIX

Milton Friedmani peatoese «Kapitalism ja vabadus» esmatrükist möödus tänavu 50 aastat. Mitmed toona utoopilisena tundunud mõtted on utoopiaks jäänudki, kuid paljud on ka reaalsuseks saanud. Eesti majandus- ja fiskaalpoliitika alustalade tooraineks olnud raamatust on ka tänaste olude kirjeldamisel üht-teist analüüsimis-väärilist leida.

Oma algupärases (ja ka Friedmani poolt kasutet) tähenduses peab liberalism inimese vabadust kõige olulisemaks ühiskonna osaks. Oluline on aga rõhutada, et lisaks vabadustele lasub tõelisel liberaalil ka vastutus oma tegude (ja tegematajätmiste) eest. Liberalism aktsepteerib rikkuse ja sissetuleku ebavõrdsust sotsiaalse seaduspärana, ehkki see on kahtlemata kohati probleeme tekitav.

Friedman väidab, et isiklik ja majanduslik vabadus on üksteisest eksistentsiaalselt sõltuvad. Piiratud majandus-vabadus piirab koheselt ka isikuvabadust. Vaba turg ehk kapitalism propageerib otseselt poliitilist vabadust, kuna eraldab äri ja poliitilise võimu. Tänapäeva ühiskond on siiski oluliselt keerulisem kui vaid klassikaline nõudluse- ja pakkumisepõhine vaade. On toimunud spetsialiseerumine, eksisteerivad vahendajad ning kaupade asemel on vääringuks raha. Samas ei ole muutunud vaba turu põhimõtted: ostjal on võimalus valida teine müüja või teenusepakkuja, müüja võib valida, kellele ta müüb, ning töövõtja võib alati valida uue tööandja.

Võimu kontsentreerumine viib probleemideni

Vaadates tagasi viimase viiekümne aasta majandusarengule, on probleemid realiseerunud just seal, kus vanameister juba toona võimu kontsentreerumise eest hoiatas. Näiteks hetkel tulipunktis olevad keskpangad, kellele on antud pea piiramatu võim fiskaalpoliitika ja raha pakkumise osas. Kas nad aga ka oma ülesandega hakkama saavad? Ehkki tänapäeval ei kujuta keegi ette majandust ilma keskpankadeta, tasuks siiski kasvõi teoreetiliselt arutleda selle üle, kas turul endal intressimäära ning raha nõudlust ja pakkumist kujundada lastes võiksime majandustsüklite mõjutamisel edukamad olla.

Rahvusvahelise rahanduse ja kaubanduse osas on Friedmani nõuandeid pigem kuulda võetud. Rahvusvaheline valuutaturg on tänapäeval üks likviidsemaid ja paremini toimivaid turge üldse, kuhu riigid sekkuvad pigem vähe. Kuigi Eestis poleks rahvusvaluuta vahetuskursi nõrgendamisest kindlasti tulu tõusnud, on ajalugu näidanud, et majandusraskustes riikidel on see lahendus aidanud olukorda parandada. Meie puhul poleks see valik aga sobinud – see oleks pannud paljud raskesse olukorda, kuna enamik laenudest olid juba toona eurodes, lisaks oleks hävinud meie usaldusväärsus maailmas. Paraku poleks me saanud nautida ka ekspordi elavdamise efekti, kuna Eestis on ekspordi sisendiks import – kodumaistel sisenditel tootmine moodustab vaid väikese osa meie ekspordist.

Valitsussektori kulude ohjamisest ja vajaduspõhistest toetustest

Friedman kritiseeris teravalt valitsussektori kulutuste suurenemist. Samuti häiris teda tõsiselt valitsuskulude juhuslikkus, mis lisab majandusse täiendavat ebakindlust. Näitena keskvalitsuse eelarve arutust paisumisest on täna varnast võtta peksupoiss Kreeka, aga kohti äratundmiseks leidub Eestilgi – näiteks mõned kriisi ajal «ajutiste» meetmetena rakendatud maksumuutused, mida kriisi järelt on osutunud väga raskeks tagasi pöörata.

Üldiselt on Eesti olnud maksuküsimustes Friedmani eeskujulik õpilane. Meil on eraisiku tulumaks proportsionaalne ja ettevõtted saavad kasumit reinvesteerides maksustamist vältida või edasi lükata. Samuti kehtib Eestis suhteliselt vähe erisusi mahaarvamiste näol.

«Vaest farmerit tuleb aidata sellepärast, et ta on vaene, mitte sellepärast, et ta on farmer,» ütleb Friedman. Ta lähtub põhimõttest, et toetusi tuleb jagada õigetel põhjustel, mitte loosungite tasemel. Tudeng ei peaks saama riigilt tuge mitte seetõttu, et ta õpib, vaid seetõttu, et tema sissetulek seda muidu teha ei võimaldaks. Munitsipaalkorterite asemel võiks inimestele anda raha, et nood ise eluaseme üüriksid. Miinimumpalk on aga tehniline tõke, mis surub tööturult välja just kõige abitumad, sest tööandja ei saa palgata madala kvalifikatsiooniga inimest odavalt. Ka pensionite osas on vanameister kategooriline: riik ei peaks maksma inimesele toetust mitte seepärast, et too on vana, vaid seepärast, et ta on vaene. Viimased Eestis kõlanud muudatusettepanekud lapse- ja õppetoetuste osas toetavad sarnast loogikat, nii võib nentida, et friedmanism annab Eestis tooni ka riiklike toetuste loogika kujundamisel. Puhtast liberalismist ja vabast turumajandusest jääb edukate lahenduste leidmisel ilmselt siiski väheseks, mistõttu jääb loota vaid konstruktiivsele arutelule meie ühiskonnas.

Kapitalismist ja vabadusest e-ajastul

Kindlasti on poole sajandiga tõusetunud ka teemasid, mida Friedman ei osanud ette näha. Üheks selliseks ütlemata oluliseks ja põhimõtteliseks küsimuseks on demokraatia ja (kodaniku)vabadus internetiajastul. Lisaks füüsilisele (ja majanduslikule) vabadusele on tekkinud ka virtuaalse vabaduse dimensioon.

Püüdes lähtuda Friedmani loogikast, võiks arutelu aluseks olla kaks põhiprintsiipi. Esiteks peaks kõik seni lubatud olema, kuni meie tegevus kellegi teise vabadusi ei piira ehk tuleks tagada «nõrgemate» kaitse. Teiseks tuleks vältida otsuste kontsentreerumist.

Kes siis on virtuaalmaailma tugevad, kelle eest kaitset vajame? Esiteks riiklik jõustruktuur ja teiseks teenuste pakkujad, kolmandaks paraku ka inimvihkajatest vaimuvaesed kommentaatorid. Viimaseid tuleks allakirjutanu hinnangul kohelda samaväärselt tänavail laamendajatega. Riik võiks eelduslikult käituda sarnaselt füüsilisele ka virtuaalses maailmas, seega jääb internetivabaduse kaitsmisel põhiküsimuseks teenusepakkujate ohjamine: kas ei diskrimineerita meid saitide kuvamisel, kas ei talletata meie kohta liiga palju infot ega kasutata seda hiljem kurjasti ära?

Üldiselt sobib vaba ja avatud ühiskonna ideoloogia suurepäraselt kandma ka e-ühiskonna vastutust. Küsimused, mida täna lahendame, on pigem tehnilist laadi –  internetidemokraatias on institutsioonide ehitamise aeg, mis kaitsevad nõrgemate vabadust. Tegeleme sellega, et saaksime end tunda virtuaalselt vabalt ega peaks kartma «suure venna» pilku üle õla ega muretsema info kättesaadavuse pärast, millest on tänapäeva maailmas saanud inimõigus.

Tormilise tehnilise arengu ja kestva majandusliku ebamäärasuse foonil on põnev mõtiskleda selle üle, milline võiks olla «Kapitalismi ja vabaduse» esmatrüki 75. või 100. aastapäevale pühendatud essee. Usun siiski, et kuni säilivad arvamuste mitmekesisus, otsuste paljusus, toimiv vaba turg ja nõrgemate kaitse, on loodud ka kõik eeldused kapitalismi ja vabaduse kestmiseks.

Märksõnad
Tagasi üles