Enamiku Eesti inimeste jaoks on elektrooniline isikutunnistus vaid üks paljudest plastkaartidest rahakotis, võimalust sellega netipanka siseneda, e-hääletada või digiallkirja anda kasutab vaid iga viies kaardiomanik.
Enamiku jaoks on ID-kaart vaid isikut tõendav dokument
Aktiivsete ID-kaardi kasutajate arv läheneb 200 000, kaarte endid on aga välja jagatud miljoni ringis, rääkis Tarvi Martens sertifitseerimiskeskusest. «Lihtne matemaatika kohaselt tulebki siis, et 20 protsenti on aktiivsed kasutajaid ja 80 protsenti hoiab seda plastkaardina rahakoti vahel,» tõdes ta.
Martensi sõnul on praegu Eestis sadakond teenust, mida saab ID-kaardiga sisse logides kasutada. Kõige populaarsem neist võimalustest on netipangandus.
«Muidugi ei saa mainimata jätta ka laialt levinud digiallkirjastamist, aga ei saa öelda, et seda kasutavad laiad massid, sest normaalne inimene ei allkirjasta asju,» sõnas Martens. Ta lisas, et need, kel aga on vaja allkirju anda, on avastanud, et digiallkirjastades saab paberit kokku hoida.
Paroolikaardid pidurdavad ID-kaardi levikut
ID-kaartide vähese kasutamise põhjuseks peab Martens Eestis varakult arenema hakanud netipangandust.
«Kõigil on paroolikaardid ja inimesed saavad koodikaardiga panka autentides sealt edasi minna ja teisi e-teenuseid kasutada,» selgitas ta.
Martensi sõnul ongi tänu netipangandusele tekkinud totter olukord, kus ID-kaardi suurimaks konkurendiks on koodikaardid, mida on küll mõnevõrra lihtsam kasutada, aga mis on ebaturvalisemad.
Praegustest e-teenustest saab ainult ID-kaardiga anda digiallkirja ja e-hääletada, muid toiminguid on võimalik teha ka ilma ID-kaardi abil identifitseerimata.
«On tulemas kahed valimised ja ma usun siiralt, et näeme suurt e-hääletajate osakaalu ja palju uusi ID-kaardi kasutajaid,» avaldas ta lootust.
Eesti siiski esirinnas
Võrreldes teiste Euroopa riikidega on Eesti ID-kaardi kasutuses Martensi hinnangul kindlalt esirinnas.
«Me oleme kindlasti ühed pioneerid, kes Euroopas üsna esimeste seas ID-kaardiga välja tulid, meist ees on vast ainult Soome,» selgitas ta. Tänapäeval on paljud riigid hakanud ID-kaarte jagama ja näiteks Belgias on neid välja antud ligi 10 miljonit.
«Aga mitte keegi ei julge eriti kõvasti rääkida selle kasutusest ja intensiivsusest,» nentis Martens. Tema sõnul on ta viimasel paaril aastal julgenud rääkinud, et Eestis on inimestel kaardid, mida ei kasutata. Samas kui teised riigid sellest rääkida ei soovi. «Nii palju, kui ma olen koridoris inimestega [teiste riikide kolleegidega - toim] rääkinud, siis üldine arusaam on selline, et ega neid ikka ei kasutata küll,» tõdes ta.
Kommenteerides tänast pangaliidu otsust alandada internetipangas korduvkasutusega paroolikaardiga tehtavate maksete päevalimiidid 3000 kroonini päevas, sõnas Martens, et tegu on omalaadi positiivse survestamise meetodiga.
«Turvalisuse tõstmine ongi selline vilets asi, et inimesed seda vabatahtlikult ei tee. Kui inimesed vargil ei käiks, siis ei pandaks ka uksi lukku,» tõi ta näite. Et inimesed hakkaksid turvalisusega tegelema ja seda tõstma, on Martensi hinnangul vaja tekitada nähtav vajadus. Martens loodab, et pärast seda otsust kasvab ka ID-kaardi kasutajate arv.
«Ühelt poolt inimese enda turvalisus kasvab, teiselt poolt ta õpib ID-kaardi kasutamise ära ja ta hakkab seda ka mujal kasutama,» avaldas ta lootust.
ID-kaardi kasutamisvõimalustega saab tutvuda veebilehel ID.ee.
Eilse päeva seisuga on ID-kaardiga antud 13,4 miljonit digiallkirja ja isiku tuvastamiseks on seda kasutatud üle 24,7 miljoni korra. Sertifitseerimiskeskuse andmetel kasutab Tartus, Tallinnas ja Harjumaal 120 000 inimest ID-piletit. Esimesed ID-kaardid anti välja 2002. aastal.