Eesti Panga president Andres Lipstok, riigikogu esimees Ene Ergma, mõni minister – Juhan Parts, Jaak Aaviksoo, Jüri Pihl –, ettevõtjate esindajad Toomas Luman, Enn Veskimägi jne. Kardan, et kellelgi neist pole praegu oskusi ja piisaval määral usutavust, et kasvada inimeste jaoks uut lootust sümboliseerivaks suurkujuks.
President Toomas Hendrik Ilves. On olemas vahendid, oskused ja ka rahva usalduskrediit. Ja sellegipoolest... Tema ülevad sõnad kõlaksid kuidagi ... õõnsalt. Proovige kujutada ette olukorda, kus Ilves räägib meid ootavast paremast elust, ning samal päeval näete Ansipit õhtustes «Aktuaalse kaamera» uudistes ütlemas, et lugu on halb ja üha halvemaks läheb. Ühel on käes sõnad ja teisel ka reaalsed hoovad millegi ära tegemiseks. Vähemasti segadust on üksjagu.
Seega, kas tõesti polegi nagu kedagi? Jah ja ei. Tundub tõesti, et Eestile pole kombeks koonduda ühe liidri sõnade ja tegude taha, oleme selleks piisavalt individualistid. Ja teisalt on vastus – ei. Siiani on meid jamadest välja toonud see, mis meid, «eestlase lemmiktoit on teine eestlane» uskujaid, ehk üllatamagi paneb. Meie lootusekiire ja usu tulevikku oleme seni loonud ja loome tõenäoliselt ka tulevikus koos. Seega pole meil vaja uusi messiaid. Meil on vaja aktiivseid inimesi, kes looksid keskkonna selleks, et saaksime kokku tulla ja enda «usu üles rääkida». Selgitan.
Selleks läheme ajas 20 ja veidi enam aastat tagasi, laulva revolutsiooni aegadesse. Kas meil oli üks liider, kelle järel vabaks marssisime? Tagantjärele on mitmed endale seda au üritanud võtta ja mitmetele on seda au üritatud ka panna. Ent tegelikult oli mitu gruppi aktiivseid inimesi, kes lõid rahvale keskkonna enda usu üles rääkimiseks. Meenutagem «Eestimaa laulu» üritust, Rahvarinnet või Kodanike Komiteed. Ning me rääkisime ennast ise vabaks.